Rajakaameraid üle vaatama minnes sattusin peale sokule. Heinakuu kõrges heinas on muidu küllaltki suure loomana tunduv metskits väike ja madal loom. Puhkusepausil lesinud sokk kalpsas püsti, nuusutas õhku, ajas kaela nii sirgeks kui sai ja vaatas otsa. Looritatud pilgus ei olnud seda teravust ja valvsust, mis seal muidu inimesega nii lähedalt kohtudes peaks olema. Tükk aega vaatasime tõtt. Pilk jäi sokul ikka samaks. Ei kübetki kõhklust ega hirmu.