Tekst Triin Leetmaa
Mul paluti ühele seitsmeaastasele tüdrukutirtsule lapsehoidjat mängida. Vaatasime multifilmi ja rääkisime natukene juttu, kuid loojangu lähenedes suundusime metsa seiklema. Jalutasime ja ronisime puudel, kui ühtäkki märkasin, et oleme mägralinnakusse jõudnud. Ma üritasin seletada, mis koht see selline on, kui mulle teatati, et urusuudmest, mille kõrval parasjagu seisime, oli just praegu keegi välja vaadanud. Uurisin kerge muigega, et milline see elukas välja nägi. Vastus oli konkreetne: „ Valge ja natukene musta ka!“ Kas see oli lapse kujutlusvõime või tervitas mäger tõesti külalisi? Kadedaks tegi igatahes.
Olen paaril korral mäkra autotulede valgel näinud, kuid hoolimata korduvatest käikudest erinevatesse linnakutesse, on nende paikade päris peremees mul veel nägemata. Seega põhjust tagasi minna on ja isegi kui mäkra ei näe, leiab sealt palju põnevat vaatamist.
Viimati lugesin selles Harjumaa linnakus kokku 9 urusuuet.
