Silmside. Ilves jälgib meid stoilise rahuga.
Fotod: Remo Savisaar

Ühel kargel aprillikuu päeval toimetasin kodulähedases metsas, jälgides seal isase käblikuhärra tegemisi. Päikeseloojanguni oli jäänud mõned tunnid. Sellel kevadisel ajal otsisin ma ka aktiivselt pildistamiseks sobivaid händkaku pesi. Et seltsis on toredam, helistasin sõbrale ja kutsusin ta metsaretkele kaasa – otsime koos, nii on lihtsam!

Võtsime ette sõidu suurde metsamassiivi. Teadsin hästi, kus seal erinevad händkaku territooriumid asuvad. Vaikselt metsateel liigeldes nägime aga umbes 150 meetri kaugusel ühte looma üle tee lipsamas. See loom oli suurem kui rebane – pidi olema ilves! Olime mõlemad üsna ähmi täis ja proovisime nüüd vaikselt lähemale saada, lootuses, et ehk õnnestub looma veelkord näha. See esimene nägemine oli vaid viiv. Sõitsin autoga täpselt selle metsa kõrvale, kuhu ilves lipsas. Püsides autos, vaatasime ja otsisime ning siis ühel hetkel märkasime –metsakass jälgis meid stoilise rahuga. Jõudsime teha paarkümmend pilti, olles ka veendunud, et vaatamata kesistele valgusoludele, mis tingis pikema säriaja, pidi mõni pilt kindlasti ka terav tulema. Ja tuli ka!

Pärast seda sai otsustatud, et tuleb muuta asukohta, et saab ehk veel erinevaid pildimotiive. Sõitsin autoga eemale ja keerasin otsa ringi. Asusime uuesti otsima, kuid ilvest enam ei leidnud. Teadsin, et seda metsatukka ümbritseb laiem kraav ning ühes kohas on üle kraavi murdunud puud. Lootsin, et just see on koht, mida kasutab ilves metsatukast välja liikumiseks. Sõitsin kiirelt sinna ja jäime ootele. Sel hetkel tundus iga minut pikk ning kuigi ma mäletasin, et oodatud sai umbes 15 minutit, siis pildifailide kellaaegu uurides selgus, et see kestis vaid 6 minutit. Peale seda mõtlesin, et ilves on kas juba üle kraavi lipsanud või on juba kusagil mujal. Tundsin, et ilves on käest lipsamas. Otsustasin, et liigume eemale ja vaatame veel paari kohta, kus ilves võiks olla. Saime autoga vaid mõne meetri liikuda, kui selgus, et ilves oli olnud koguaeg meie vaateväljas – me lihtsalt ei märganud teda! Alles siis, kui auto liikuma hakkas ja taust muutus, märkasime. Ilves oligi ületanud kraavi just selles kohas, kus ma lootsin. Tõsi, eks vaimusilmas lootsin ma tabada hetke kraavi ületavast ilvesest, kas siis puutüve kasutades või hüppel, aga seda ma ei saanud. Unistama aga peab!
 

Ilves kükitas kuluheinas ning sulandus oma kasukaga ideaalselt ümbritsevasse keskkonda. Nüüd õnnestus meil seda ilvest jälgida juba 7 pikka minutit, mille jooksul jõudsin teha ka kaks videoklippi.
 

Seejärel liikus ilves kuuse varju ja jäi sinna peesitama. Kevadine õhtupäike paistis talle peale ning näha oli, et ta tundus end hästi. Haigutas, mõnules. Ja siis sai aeg täis. Ilves liikus eemale ning lahkus meie vaateväljast. Sellel õhtul valdas meid võimas emotsioon!

Remo Savisaar