Foto: Külli Joonson
Foto: Külli Joonson
Foto: Külli Joonson
Magus varandus
Meie pere ,, mägralugu“ algas juba aastaid tagasi. Meie maakodu asub Viljandimaal maalilises kohas ‒ siin on põlde, segametsi, mägesid, orge, ojasid ja looklev jõgi. Lähimad inimnaabrid asuvad meist ligi kilomeetri kaugusel, kuid see-eest on meil teistsugused toredad lähinaabrid. Meie oleme nendega ja nemad meiega juba sedavõrd tuttavad, et oleme perega neile nimedki pannud. Maja ümber jalutab kolmandat aastat noor kurg Tiina ja ootab oma kaaslast, juba neljandat aastat elab naabermetsatukas hiireviupaar Hilda ja Holger, õhtuhämaruses käivad meie astelpajupõõsastest maiustamas 9 metskitse jne. Ja siis on meil Matilda! Matildaga kohtusime esmakordselt juba 6 aastat tagasi. Jalutasime kord oma kahe, nüüdseks juba taevastele jahimaadele läinud suure koeraga põlde mööda, kui nende tähelepanu äratas midagi neile hirmuäratavat ja samas ilmselt põnevat. Uudishimulik haukumine ja aupaklik kaugus millestki, mis kõrges rohus liigutas, reetis uue ja koerte arvates väga kahtlase leiu. Kiirustasime koerte juurde, et ilmset leitud siilist või jänesest koeri eemal hoida, kui meile aga avanes vaatepilt, mida oleme hiljemgi naerdes meenutanud. Rohus kähises ja turtsus mingi tume kassisuurune loom, kes seisis vapralt kui tinasõdur koerte ees ning miskipärast keeldus põgenemast, kaitstes midagi tema arvates õige väärtuslikku oma rinna all. See rinnaalune aga sumises ärritunult ja osutus maamesilaspesaks. Oma leitud magusat varandust kaitses vapper mäger! See, kuidas mägrake kõike riskides oma saaki kaitses ja üheselt endast mitu korda suurematele (bitbull ja Saksa dogi) ennast kehtestas, oli tõsiselt imeltlustvääriv. Samas oli väga naljakas, kuidas suured koerad väikest susisevat ja turtsuvat looma pelgasid. Kamandasime kiiresti koerad eemale ja kaugenesime isegi, et loomale rahu anda. Lahkudes saatis meid mägra lätsutav-matsutav heli, küllap oma mesilaspesa leidu nautimas.
Kohtumine nelja pojaga
Hiljem ristusid meie teed Matildaga ikka aeg-ajalt. Kõige põnevam kohtumine leidis aset eelmise aasta 8.juuli õhtul, kui tegime oma tavapärast õhtust jalutuskäiku. Ühtäkki oli Matilda meie ees tee peal ning mitte üksi - tema sabas vudis üks pisem tegelane. Läks veel hetk ja juba tuli tee peale veel üks pisike, siis veel ja veel üks. Nii sai kokku koos Matildaga viis mäkra, ehk siis uhke Matilda-mamma oma nelja pojaga! Jõudsin oma fotoaparaadiga ka mõned klõpsud teha. Ega perekond meist väga välja ei teinudki või on nad aastatepikku õppinud meid mitte väga kartma. Igal juhul olime Matilda pudinatest vaimustuses. Suve lõpupoolegi nägime mitmed korrad Matildat põhurullide ümber oma lastega asjatamas.
Külli Joonson
