Varasügise märgid - sügishommikune udu, raagus sookask

Haavad punetavad ja sookased kisuvad raagu. Kas tõesti on suvi juba otsakorral ja sügis astub uksest ja aknast sisse? Kalender loeb veel viimaseid suvepäevi, aga varahommikuti on madalamad heinamaaorud juba hõbedased ja udu mähib sood ja põllud enda salapärase looriga.
Linnud, kel kombeks talve eest lõuna poole liikuda, ongi juba minekule seadnud. Tulevad põhjapoolt külalised, peatuvad siin niikaua, kui toitu jagub ja lähevad edasi. Tihased, sabatihased, puukoristajad ja porrid on ennast juba suurematesse salkadesse sättinud, et siis koos paraja lärmi saatel mööda metsaservi ja kraavipervi ringi hulkuda. Vaiksetel õhtutel ja hommikutel kostab soodest ja luhtadelt põdrapullide ohkimist. Kus on põdrad, seal on ka põdrakärbseid nii, et seeneliste riided kihavad ja kuklas nokitsemist jagub mitmeks päevaks. Hea juhuse korral võib pimeda peale jäänud metsasuitaja kuulda hundikutsikate huilgamist ja vanade huntide joristamist. Kutsikad on juba iseseisvamaks muutunud, aga proovivad vanaloomadel sabas püsida. Vahest see ei õnnestu ja siis võtab hundipõnnidel kisa lahti. Seepeale on külakoerte kisakoor neile varsti vastamas. Kaugete metsatalude õunapuud ragisevad jälle iga-aastase oksamurdjate raskuse all. Mesikäpad käivad õuntest mahla pressimas. Ennast paksuks söönud mägrad laiendavad talveks oma eluruume ja kährikud hulguvad öösiti põldudel ja majade ümbruses, püüdes midagi hamba alla saada ja sedaviisi talveks naha alla rasva koguda. Seda loetelu saaks siin veel jätkata pikalt, aga eks inimese jaoks ole see samamoodi soojalt ajalt külmemale ülemineku aeg. Loodus kostitab tänavu usinat korilast suurepärase seene- ja marjasaagiga. Jõhvikale!

Tarmo Mikussaar