Noorte huntide ulg. Hääled on alles nõrgakesed, aga hundid mis hundid.
Salvestus ja pildid: Tarmo Mikussaar
Oli pime augustiöö. Tähed sirasid taevas. Ühel oma retkel jäin metsa ööbima. Kesköö paiku hakkasid hundikutsikad soosaarel ulguma ja klähvima. Olin kevadest saati aimanud, et vana hundipaar võis olla kutsikatega siinkandis ja nüüd tuli sellele kinnitus. Järgmisel päeval võtsin kaasa helisalvesti ja natuke koeratoitu. Lootsin, et saan ulgumist salvestada ja poetades poti alla natuke koerakrõbinaid, saan noori loomi selliselt ühest kohast läbi käima harjutada. Algul läkski kõik nagu lepase reega. Saingi salvestada ulgumist ja kutsikad käisid mitmel õhtul poti juures uudistamas.
Ühel õhtul otsustasin, et matkin ka natuke hundi ulgumist. Kutsikad jooksid tormi minu poole. Tõenäoliselt arvasid nad, et mõni vanaloom on söögipoolisega nende juurde teel. Peagi kostis natuke kaugemalt vana hundi madal jorin ning kutsikad pöördusid tema poole. Vana hunt jorises veel pikalt. Kui mõni kutsikas üritas ka häält üles võtta, siis talle uratati, et sina poiss ole vait ja mulle tehti selges hundikeeles selgeks, et ma pole siin teretulnud. Panin kodinad kokku ja marssisin kodu poole, aga mõte, et vähemalt kutsikad arvasid mind oma suguvenna olevat, tundus igati põnev.
Mõni päev peale seda kadusid hundid paariks nädalaks sootuks ära. Ei jäänud nad rajakaamerasse ega teinud jälgi. Mets oli vaikne. Peagi hakkas üks kutsikas jälle koerakrõbinaid nuusutamas käima ja jälle oli sama soosaare poolt ulgumist kuulda.
Septembri lõpuks on kutsikad juba piisavalt suured, et vanaloomadega kaasa joosta ja üpris pikki jahiretki kaasa teha. Kui aga juhtub, et kutsikad vanaloomadest maha jäävad, siis nad pöörduvad sünnipaika tagasi. Ehk oli see ka põhjuseks, miks vahepeal vaikus oli. Mida aeg edasi, seda tugevamaks saavad kutsikad ja seda harvemini hakkavad nad omapäi siia tagasi tulema. Küll jääb aga see soosaar pikemaks ajaks hundikarja maailma keskpunktiks, kuhu aeg-ajalt ikka tagasi pöördutakse ja hääl puhtaks ulutakse.
Tarmo Mikussaar
