Tujukas sügis jättis konnad hilja peale

Varatalve künnisel heidame korraks pilgu tänavusele sügisele. 2016.a. sügise omapäraks oli varajane lumi. Juba 25. oktoobril ilmusid Eestimaale esimesed lumememmed. Tõsi küll, nende eluiga ei olnud pikk.
Järgmise päeva hommikul leidsin sulavalt lumelt hulganisti esmapilgul tundmatutele olenditele kuuluvaid jälgi. Lähemal uurimisel selgus, et lumi oli vähemalt rohukonnade jaoks maha sadanud ootamatult. Vaksapikkuste hüpetega jäljeread suundusid ilmeksimatult tiigi suunas. Jälgi oli palju. Kõige tihedama liiklusega lõigul 2 meetri kohta nägin 5 konna jälgi. Ilmselgelt massiline ränne talvituspaika. See kõik oli toimunud öösel. Hommikul ühtegi kahepaikset kusagil silma ei hakanud.
Minule oli üllatav, et kõigusoojased loomad sulalumes nii aktiivsed suudavad olla. Hämmastav oli ka suunataju. Marsruut oleks nagu joonlauaga maha märgitud, ikka otse tiigi suunas. Ei ühtegi ülearust hüpet. Proovi konna silmade kõrguselt pimedal ajal ümbrust uurida! Tulemus on null. Ometi teadsid kõik loomakesed, kuhu poole kurssi hoida.
Liikumine lumel oli köitnud rebase tähelepanu. Leitud konnad märgistati paari uriinitilgaga. Jäljed reetsid, et tegemist oli isarebasega.
Tuhkru huvi toimunu vastu oli suurem. Jälgede ristumiskohas konna maine teekond lõppes. Vana mustalepa puhma juurte õõnsustesse oli taritud 3 konna. Tuhkrul on kombeks teha endale talvevarusid. Konna hammustatakse kuklast, muutes ta sedamoodi liikumisvõimetuks. Eluvaim jääb sisse. Sellega tagatakse, et toit ei rikneks. Vahel võib ühes peidikus olla pangetäie jagu konnasid. Hea ikka, kui mustadeks päevadeks on korralik varu.
Ka mäger sööb rohukonni, ent tema hambusse nad hilissügisel-varatalvel enam ei jäänud, kuna mäger oli lume tulekuks lõpetanud toitumise. Tema oli talveuinakuks valmis.

Vahur Sepp

Sildid