Kui pikk on mägra uinak?

Millal me mäkra taas näeme? Umbes 35 aastat tagasi oli sellele küsimusele palju lihtsam vastata kui praegu – kevadel näeme, mäger peaks talvel magama ja asi mutt.
Talved olid korralikud ja sulailma oli talve jooksul harva. Kuhu sa siis sumpad oma lühikeste jalgadega paksus lumes ja käredas pakases, süüa ka pole kuskilt võtta.
Talv pani paika mägra uinaku pikkuse ja paneb ka nüüd. Neil ammustel aegadel sai palju kordi käidud talviseid mägralinnu vaatamas. Tavaliselt oli paremal juhul näha uru ees rebase jälgi, kährikute omad mägralinnas olid pigem haruldased. See-eest olid aga sagedased kährikunahksed heinasaadu meenutavad mütsid jahimeeste peas.
Sulailmadega või väheste miinuskraadidega olid uru suudme ees end tuulutamas käinud ka mägrad. Kord oli jälgede järgi otsustades hunt uru lael lösutades mäkra peale passinud – hunt teab, et sulailm meelitab mägra värske õhu kätte.
Mida aeg edasi, seda üürikesemaks ja katkendlikumaks paistab mäkrade talveuinak jäävat. Poole sajandi tagustel mäkradel ehk oligi talveuinak sügavam ja kuu jagu pikem kui kaasaegsetel ning kunagi tulevased põlved võib-olla sebivad aastaringi uinakut pidamata.
Teoorias peaks praegu olema kõige mägravaesem aastaaeg ehk siis nendega kohtumise tõenäosus kõige väiksem. Aga talv paneb asjad paika.
Me ei tea, kuna me jälle mäkradega kohtume, aga eluka pekikihi paksuse järgi peaks tulema põhjalik talv. Eks see selgub siis töö käigus.

Tiit Hunt, rmk.ee

Sildid