Kunstnik: Leo Lätti
Milline võiks mägramaja välja näha maa-all, teab üksnes mäger ise ja urgude lahti kaevamisest aimdust saanud urujahimehed. Viimased enamasti sellest ajast, kui kährikute nahad olid veel kõrges hinnas.
Muidugi paistavad mägramajad väljastpoolt erinevad, sõltuvalt sellest, kas on tegu uusarendusega või põlise, ehk mõnel pool isegi enam kui sada aastat kasutusel olnud kohaga. Vana uru ees võib näha tonne kaaluvat pinnasehunnikut.
Üks põline mägralinn asub Palivere jahipiirkonnas mere kujundatud luitevallis. Kaheksateist uruavaga mägralinnak pole kaugeltki rekord, kuid näide sellest, et mägra urud-kambrid võivad olla mitmel erineval tasandil – mitmekorruselised majad. Künka nõlval Paliveres avanevad urud neljal-viiel tasandil. Lauskmaal või kergelt lainelisel maastikul asuvad uruavad mõistetavalt ühel kõrgusel. Urujahimeeste kogemustest lähtuvalt asuvad seal pesakambrid reeglina maapinnale lähemal kõrgemates kohtades ja magamiskambrid allpool sügavamal, kuhu talvekülm ei ulatu. Mäekünkas seevastu pole magamiskambrite sügavus probleemiks, kuna pinda on peal piisavalt, et mitte talvekülma kannatada. Ehk pesad ja magamiskohad võivad asuda kõikidel tasanditel.
Pesa asub urusuudmest enamasti 4-5 meetri kaugusel ja pesasid võib olla ühes mägralinnas paar-kolm, samuti ka mitu magamiskambrit, sõltuvalt mitu perekonda ühes linnas elab. Uru tupikus asuvaid mägrapeldikuid, mida kirjanduses vahel mainitakse, pole tuttav urujahimees kunagi oma karjääri jooksul leidnud, küllap siis tualett maja sees pole vältimatu reegel. Sama on urusoppi maetud surnutega. Kirjandusest on teada, et elusad matavad linnakusse oma liigikaaslasi, kes on urus otsa lõppenud.
Tiit Hunt
