Ülemöödunud nädala postituses tehtud oletus, et üks mägralinnakule hundtide eest põgenenud kährikupoegadest võis pääseda, osutus tõeseks. Läinud nädala lõpus käiski kaamera ees nuuskimas üksik tuttava olemisega kährikuhakatis. Ka häda tegi samasse kohta, kuhu varemgi. Rünnakust pääsenud kutsikas oli siis see, kes neist kahest eespool juhtus jooksma ja dramaatilise video teinud rajakaamera käivitas, kaamera viivitusest sõltuvalt ise pildile jäämata. Metsaelu ongi selline. Sünni ja surma ringkäik. Elu jätkub.
Samuti kui nädalajagu tagasi Tiit Hundi poolt jälgitava mägralinnaku uudises, käis ka meie urgude juures kaelustuvi ehk meigas. Küll aga mitte liivananne võtmas ega pugutäiteks kivikesi otsimas, vaid hoopis suht teise aastaaega kuuluva tegevusega. Mitmes videolõigus ilmub kaamera ette tuvi, kel nokas peenike oksaraag ja millega siis lagedamal uruesisel robinal lendu läheb. Eks on tihedamas metsaaluses oht, et raag kuhugi oksa taha takerdub, et just urgude ees parim õhku tõusta on. Ja kuhu siis nüüd suve lõpus sellise kevadise kandamiga? Paistab, et meigas on pesaga seotud ka peale pesitsusaega. Põnev!
Ka käisid linnakult läbi metssead. Seekord aga mitte meile tuttavast põhikarjast, vaid uued tegelased. Väiksem kari, kus peale triibuliste põrsastega emise veel vaid ühks suurem siga pildile jäi. Põrsad on tunduvalt nooremad kui varasema karja omad. Peavad kiiresti kosuma, et talveks õgesse kaalu saada.
