Foto autor: Kristiina Tohv
See oli 4.aprillil käesoleval aastal, kui sõitsin ühel ilusal õhtupoolikul koju, märkasin kena päikeseloojangut ja kuna fotoaparaat on minuga alati kaasas, otsustasin koduteelt kõrvale põigata ja peatus teha, et loojangut pildistada. Juhtus aga nii, et päike jõudis enne juba metsa taha loojuda, kui mina selle õige koha leidsin, kust pilti teha. Siiski ei läinud ma veel autosse tagasi, vaid otsustasin teha metsas väikese jalutuskäigu. Kell oli kaheksa läbi, hakkas hämarduma, mets oli täiesti tuulevaikne, ei ühtki häält. Kui siis äkki märkasin üht suurt kogu mulle vastu tulemas, mööda metsarada, nina maas. See oli mäger! Kui ma olin esimesest ehmatusest toibunud, lasin end kükakile ja tegin pilti. Sel hetkel märkas mind ka mäger. Meie vahemaa oli väga väike, ta lihtalt ei olnud mind märganud. Ta peatus korraks, uudistas mind eemalt ja lõpuks tatsas metsa. See kohtumine oli nii eriline ja imeline.
Ma olen ikka aeg-ajalt uuesti seal samas metsas käinud, et ehk õnnestub veel mäkra kohata ja ka jälgi olen püüdnud leida, kuid siiani tulutult. See konkreetne kohtumine pani mind mägra kohta rohkem lugema ja uurima tema eluviisi, nüüd saan ka aasta looma kodulehelt mägra tegemisi jälgida, mis on eriti tore.
Kristiina Tohv
