Interneti ülekanded, rajakaamerad ja GPS-seadmed pakuvad lindude, sealhulgas vähearvukate liikide (näiteks kotkaste) pesitsuse üksikasjade kohta teavet mahus, mille kogumine varem ei olnud võimalik; enne seda oli ainus viis andmete kogumiseks töömahukas ja ebaefektiivne pesa jälgimine varjest.

Oluline linnu pesitsusedukust määrav tegur on saabumine pesitsusalale, veel olulisem aga pesitsuse algus ehk esimese muna munemise aeg. Arvukad uuringud erinevatel linnuliikidel tõendavad, et varem pesitsema hakkavad linnud on edukamad, teistest hiljem lennuvõimestuvad noorlinnud aga viletsamad ja nende elujäämus on väiksem.

Lindude vananemise uuringud on näidanud, et pikaealistel lindudel vananedes sigimisedukus väheneb. Lühiealiste lindude, sealhulgas paljude värvuliste kohta ei ole sellealaseid muutusi võimalik täpselt uurida, kuna nemad sigivad elu jooksul enamasti vaid korra. Kogu elu jooksul ühes kohas – näiteks laiul – pesitsevad kajakad on aga vananemisuuringuteks just sobilikud.

Mesosoikumis ehk Keskaegkonnas (251–65,5 miljonit aastat tagasi), mil Maal elas kõigi aegade suurim maismaakiskja Tyrannosaurus ja meres ujus hirmuäratav Plesiosaurus, arenesid ka tänapäevaste lindude eellased. Kuigi võrreldes saurustega oli neid vähe, leiti üks selle aegkonna linnufossiil 1860. aastal Saksamaalt Solnhofenist ning tema nimeks sai Archaeopteryx ehk ürglind. Tegemist ei ole siiski tänapäevaste lindude otsese eellasega, vaid ühe ummikharuga lindude evolutsioonis; n-ö kuldaeg lindude arengus algas umbes 60 miljonit aastat tagasi, mil kujunesid paljud tänapäevaste lindude eellased.

Kuigi Euroopa Liidu pindalast katavad põllumaad 45%, langeb põllumajandusmaastikele omaste linnuliikide arvukus jahmatavapaneva kiirusega. Põldlõokeste (Alauda arvensis) arvukus on Euroopas viimase neljakümne aasta jooksul langenud poole võrra, Rootsis isegi 75%.

Põldlõokese pesa / foto: Beentree (wikimedia commons)

Kui kaugemaid vahemaid on mõistlik läbida lennukiga, siis saavad inimesed Euroopa suurlinnade vahel liikuda ka kiirrongiga. Viimane on väikese energiakuluga ning mõjutab keskkonda suhteliselt vähe, mistõttu plaanib Euroopa Liit aastaks 2030 kiirraudteede võrgustikku kahekordistada.

Linnuvaatleja 2018. aasta kümnevoorulise määramisvõistluse 5. voorus oli 117 osalejat, kellest algajaid 89 ja edasijõudnuid 28. Algajate raskusastmes vastas kõigile viiele küsimusele õigesti 53 ja edasijõudnutest 7 osalejat.

Viienda vooru vastuseid koos selgitustega saab vaadata küsimuste juurest:
algajad: http://www.linnuvaatleja.ee/maaramisvoistlus-2018/viies-voor-algajad
edasijõudnud: http://www.linnuvaatleja.ee/maaramisvoistlus-2018/viies-voor-edasijoudnud

Seksuaalse suunitlusega käitumist samast soost isendite vahel – selga ronimist, kopuleerumist, partneri võrgutamist – on täheldatud mitmel linnuliigil ning enamasti emaslindude puhul. Partnerid võivad sugeda teineteise sulestikku, ehitada või jagada pesa ning isegi mune haududa. Isaslindude vahel toimunud suguakte on teada vähemalt 93 linnuliigil, millest vaid 18 juhul (19%) on kindlaks tehtud ka püsisuhtes olevad paarid; sagedamini leidub isaslindude paare haneliste (Anseriformes) ja suulaliste (Suliformes) seas. Harvad on aga teated isaslindude ühisest pesitsusüritusest.

Lindude vilgas tegutsemine, kevadine laul ja toidumaja külastamine talvel tekitavad emotsioone, mille positiivset mõju inimese heaolule on tõendanud mitmed uuringud. Linnud tolmeldavad ja levitavad taimi, ohjavad kahjureid, pakkudes olulist mittemateriaalset kasu ning parendades meie loodustunnetust. Paraku puutuvad inimesed kokku ka lindude negatiivse poolega – väljaheidetega pargipingil ja autol, valju lärmi, haisu, inimeste ründamise, vara lõhkumise, haiguste levitamise, veekogude reostamisega. Asustiheduse tõttu on just linnad inimeste ja lindude kokkupõrgete tulipunktiks.

Inimeste mõju ümbritsevale looduskeskkonnale on tugev ning valdavalt negatiivne. Siiski on üheskoos tegutsedes mõnikord võimalik muutusi tagasi pöörata. Järgnev on ülevaade viiest inspireerivast eduloost linnukaitses.

Assoori leevikese (Pyrrhula murina) arvukus oli vähenenud aastakümneid, kuna võõrliikide levik ja põldude laiendamine oli nende elupaigaks olevate looduslike loorberimetsade pindala drastiliselt vähendanud. Kui alles oli vaid 40 paari, taastas kohalik linnukaitseorganisatsioon 300 hektarit loorberimetsa ja kümne aastaga tõusis arvukus 1000 linnuni.

Linnupesade esmaseks ülesandeks on järglastele turvalise kasvukeskkonna tagamine. Suurte lindude pesad võivad aga lisaks pakkuda pesitsusvõimalusi väiksematele liikidele. Näiteks valge-toonekure (Ciconia ciconia) pesi kasutavad mitmed, eelkõige valge-toonekurega sama elupaika jagavad väikesed värvulised – kõige sagedamini kodu- ja põldvarblane (Passer domesticus, Passer montanus) ning kuldnokk (Sturnus vulgaris). Pesakaaslejad ei raja oma pesa valge-toonekure pesatasapinnale, vaid alumistesse kihtidesse, kus pesamaterjaliks kasutatud oksarisu vahel leidub sobilikke õõnsusi ja avausi.