Sajandivanuste tavade uurimisel tuginetakse enamasti kirjalikele allikatele, kuid aeg-ajalt õnnestub teadlastel rääkima panna ka tummad allikad, näiteks loomaluude arheoloogilised leiud. Loomsete jäänuste kõnevõime sõltub suuresti nende säilimisastmest. Lindudel, nii nagu kõikidel selgroogsetel, säilivad kõige paremini luud, kuid soodsates oludes võivad pikalt säilida ka munakoored.

Puna-aara sulestik on silmatorkavalt kirju. / foto: Dieter Schaefer, Flickr.com

Talvistes oludes ellujäämiseks on loomad mitmeti kohastunud: mõned neist võivad liikuda soojematele aladele, teised jääda taliunne. Sügisese tumeda karvastiku talvel vähem märgatava heleda vastu vahetab umbes 20 liiki imetajatest; lindudest vahetavad sügisese pruunika sulestiku valge vastu kolm püüliiki: rabapüü (Lagopus lagopus), lumepüü (L. muta) ja valgesaba-püü (L. leucurus).

2018. aasta soe ja putukarohke suvi soodustas paljude värvuliste pesitsust. Meelde jäid ka vöötkaku, urvalinnu ja hele-urvalinnu arvukad invasioonid. Juhul, kui linnuharulduste komisjon kõik vaatlused kinnitab, tõi 2018. aasta Eestile juurde ka kaks uut linnuliiki – kääpakotka ja veisehaigru.

Roosa-kuldnokk. 11.05.2018, Spithami, Läänemaa / foto: Matias Castren

Lindude talvise toitmise võimalikest mõjudest nii pesitsusedukusele kui ka käitumisele räägitakse aasta-aastalt üha enam.

Sageli kogutakse varjatud eluviisiga loomade arvukuse ja elupaigakasutuse kohta andmeid näiteks nende jälgi, puhkepaiku või väljaheiteid loendades. Paraku võivad sellised kaudsed loendused sisaldada vigasid, millest loendaja ei pruugi teadlik olla – jälgi loendades võib korduvalt sattuda sama isendi rajale, mis võib põhjustada tegelikust suurema arvukushinnangu. Seepärast on kaudsete loenduste täpsuse suurendamiseks kriitilise tähtsusega teadmine, kui kaua jäljed püsivad.

Pikaajalisi keskkonnamuutusi aitavad muuhulgas märgata muuseumites säilitatavad erinevate lindude suled, mis tänapäevaste meetoditega analüüsituna räägivad nii mõndagi minevikust. Linnud sulgivad vähemalt korra aastas ning uutesse kasvavatesse sulgedesse talletub osaliselt ka hetke keskkonnaseisundit iseloomustav linnu toit.

Igal aastal vaatab Rahvusvaheline Looduskaitseliit (IUCN – International Union for Conservation of Nature) üle punase nimestiku ning täpsustab liikide ohustatuse jaotuseid. Ka lõppev aasta on toonud muudatusi mitmete linnuliikide ohukategooriatesse.

Mõnisada miljonit aastat tagasi tekkinud esimestest linde katvatest karvalaadsetest moodustistest (Tiirutaja nr 30, lk 7) on arenenud mitmesuguse kuju ja funktsiooniga suled. Vahetult kehapinnal asuv udusulestik aitab säilitada kehasoojust, jäigemad kontuursuled parandavad aga sulestiku veepidavust. Samuti kaitseb sulestik lindu ülekuumenemise eest. Kuna linnud elavad mitmesugustes oludes, on alust arvata, et sulestiku omadused on evolutsioneerunud vastavalt elukeskkonnale – näiteks võiks külmades ja niisketes oludes elava linnuliigi sulestik olla tihedam.

Siniraag (Coracias garrulus) on putuktoiduline põllumajandusmaastike lind, kelle arvukus ja levila on intensiivse põllumajanduse tulemil vähenemas kõikjal. Suluspesitsejana ei ehita ta õõnsust ise, vaid kasutab teiste liikide poolt tehtuid ja ka inimeste paigaldatud pesakaste. Saaki varitseb siniraag sageli näiteks elektriliinilt maastikku jälgides.

Siniraag on kergesti äratuntav erksinise sulestiku järgi. / foto: Arne Ader, Loodusemees.ee

Teistkordselt toimunud Linnuvaatleja määramisvõistlus on lõpule jõudnud ning on hea meel tõdeda, et Eestis on palju häid linnutundjaid. Sel korral oli veebruarist novembrini kestnud määramisvõistlusel sadakond osalejat rohkem – kui eelmisel määramisvõistlusel lõi kaasa 146 osalejat, siis sel aastal pani oma teadmised proovile 229 nutikat linnuhuvilist. Suur aitäh kõikidele osalejatele!

http://linnuvaatleja.ee/maaramisvoistlus-2018

Viimases, 10. voorus oli osalejaid kokku 94, sealhulgas algajaid 70 ja edasijõudnuid 24. Algajate raskusastmes vastas kõigile viiele küsimusele õigesti 15 ja edasijõudnutest 7 osalejat.