aprill 2018

Valdur Mikita

Ilmselt pole läänemeresoome aladel ühtegi teist looma, kes oleks mõjutanud loodusmaastike kujunemist, aga ka inimeste keelt ja kultuuri rohkem kui hunt. Hunt on olnud meie raba- ja metsamaastike valitsejaks sadu ja tuhandeid aastaid, samavõrra oluliseks on ta tõusnud ka meie esivanemate keele- ja meeleruumis. Osava kütina on hunt kontrolli all hoidnud suurte rohusööjate arvukust ja kujundanud seeläbi kaudselt ka soome-ugri maastike metsarohket välisilmet.

Foto: Valeri Štšerbatõh

Milleks rahvusloom?

Elame ajastul, mil globaalne kultuur loob pidevalt juurde uusi tugevaid sümboleid, mis mõjuvad meie kultuurile kohati laastavalt ja takistavad tunnetust ühtse keele- ja kultuuriruumina. Oma sümbolite kujundamine muutub aina olulisemaks. Vastukaaluks mõjudele, mis tulevad väljastpoolt, tuleb leida rahvast ühendavaid ja traditsioonidega kooskõlas olevaid sümboleid, mis kasvavad kultuuri seest. Tugeva aluse selleks leiame loodusest.

Rohujuure tasandil sündinud idee rahvusloomast aitab luua riiki ja rahvast ühendava märgilise sümboli.

Miks hunt?

Hunt on metsiku ja puutumatu looduse sümbol. Meie rabasid ja suuremaid metsamassiive on tabavalt nimetatud ka hundimaastikeks. Ilmselt pole läänemeresoome aladel ühtegi teist looma, kes oleks loodusmaastike kujunemist, samuti inimeste keelt ja kultuuri rohkem mõjutanud kui hunt.

Osava kütina on hunt kontrolli all hoidnud suurte rohusööjate arvukust ja kujundanud seeläbi kaudselt ka soome-ugri maastike metsarohket välisilmet. Ta on olnud meie raba- ja metsamaastike valitsejaks sadu ja tuhandeid aastaid. Samavõrra oluliseks on hunt tõusnud ka meie esivanemate keele- ja meeleruumis. Kui tekitada pingerida, millised metsloomad on rahvapärimuses esiplaanil, siis hõivab ülekaalukalt esikoha hunt.

Hundid on kogu maailmas ohustatud liik, keda ähvardab elupaiga hävinemine ja väikestesse rühmadesse jagunemine, kõige rohkem aga tagakiusamine inimese tegevuse tõttu.

Kui näed hunti ning tema sind märganud ei ole, on tegemist erakordse sündmusega. Naudi hetke ja salvesta see pildile, kui võimalik. Hundi nägemine on väga harukordne ning saab osaks vaid väga vähestele inimestele, kuna huntide arvukus on väike ja hunt on äärmiselt ettevaatlik loom.

Kui näed hunti ja ka tema sind märkab, põgeneb hunt tavaliselt kiiresti, kuna teab, et tema ainus vaenlane on inimene. Hunt, nagu ka enamus teisi ulukeid usaldab kõige enam oma haistmist. Kui tuul ei vii inimese lõhna hundini, ei pruugi ta oma teisi meeli uskuda ning võib inimesega kohtudes jääda äraootavale seisukohale.

Noor hunt, kellel puuduvad inimesega varasemad kokkupuuted, võib selle imeliku kahel jalal liikuva objekti nägemise korral tekkida uudishimu. Hunt ei ole meie ulukite seas mingi erand, noorte kogenematute isendite puhul võivad käituda samamoodi kõikide liikide esindajad. Selline loom võib teid nähes uudishimust teile ka läheneda.

Eestis on praegu iga hundi kohta umbes tuhatkond uluksõralist, kellest suure enamuse moodustavad metskitsed ning meie hundid tarbivad ära heal juhul vaid 10% meie sõraliste iga-aastasest juurdekasvust. Kokkuvõttes võib öelda, et hundi toidubaas on praegu hoolimata metssea madalseisust väga rikkalik. Nälga saab praegu kannatada vaid see hunt, kes on liiga noorelt oma vanemate hoolest ilma jäänud ja murdmiskunsti veel ei tunne.              

Peep Männil

Hundi käitumisest põhjustatud inimese hirmu hundi ees võib jagada üldiselt kahte tüüpi: olukorrad, kus hunt käitub tõesti ebatavaliselt julgelt ja  olukorrad, kus inimeste ootused hundi käitumise osas ei ole kooskõlas sellega, milline on tegelikult hundi tavapärane käitumine. Viimane olukord on märksa levinum kui esimene.

Maapiirkonnas elavad inimesed, aga ka laiem avalikkus ja keskkonnaametnikud võivad olla mõnikord küsimuse ees, et millist hundi käitumist saab pidada "normaalseks"  ja millist  „probleemseks“ ning kuidas tuleks ebahariliku käitumisega hundi ilmnemisel reageerida.

MIKS MEIL ON HUNTE VAJA?

Foto: Tarmo Mikussaar

Peep Männil
jahimees
suurulukite seire spetsialist

Inimene kardab metsloomi, nii väikseid kui suuri. Väikseid olendeid kardetakse peamiselt sellepärast, et nad võivad inimesele haigusi edasi anda, siis suuri loomi aga seetõttu, et nad on inimesest tugevamad ning teiseks, et nad võivad meie kari- ja lemmikloomi murda. Kui hirmud liiga suureks paisuvad, tekib vihkamine. Et hundid liiga julgeks ei muutuks ja neil säiliks inimpelgus, tuleb neid küttida. Peep Männil

Inimene kardab eelkõige kiskjaid ehk loomi, kes teistest loomadest toituvad. Ja tunneb hirmu oma lemmik- või kariloomade pärast. Hundi puhul on viimane ka põhjendatud.

Hundile kaela pandud jälgimisseade edastab tema asukohti määratud aja tagant – just nii saab kõige paremini määrata looma ning sageli temaga koos liikuva hundikarja paiknemist, tema toitumist, liikumisala suurust ja selle kasutusintensiivsust.

Telemeetrilistes hundiuuringutes kehtib enamjaolt selline reegel, et ühte isendit jälgides saad suhteliselt hea ülevaate kogu tema perest. Eestis tehakse selliseid uuringuid juba alates aastast 2012. Selle aja jooksul on siinsetes metsades jälgimisseadme saanud 11 looma. Nendest andmetest on palju abi huntide seisundi jälgimisel, ent põhjapanevaid tõsiteaduslikke järeldusi nii väheste andmetega siiski veel teha ei õnnestu. Eestis jääb paraku puudu ka hundiuurijatest ning tõsisemat sorti huvilistestki, kes asjaga tegeleksid.