Metskits Euroopas ning metskits Siberis

Metskits kui liik on levinud Ibeeria poolsaarest kuni (peaaegu) Volga jõeni, Põhja-Soomest kuni Vahemeremaade, Kaukaasia ja Põhja-Iraanini. Levila on kohati katkendlik: näiteks Iirimaal, Vahemere saartel, Ida-Soomes ja veel mõnes paigas seda sümpaatset ulukit ei leidu. Kunagi arvati, et ka Siberis elutsevad metskitsed on samast liigist, aga tänaseks on selge, et Volgast idapoolseid alasid asustab siiski teine liik (Capreolus pygargus). Suuremaid ja uhkemate sarvedega Siberi metskitsi on üritatud korduvalt Euroopasse asustada, et nad siinmail oma väärtuslikke geene levitaksid, aga need katsed on ebaõnnestunud. Põhjusi uurides on selgunud, et genotüübid on erinevad ja järglaste saamine on vähetõenäoline. Järglased sündivat vaid euroopa soku ja siberi kitse asjakohase ettevõtmise tulemusena ja neist vaid emased järeltulijad olevat sigimisvõimelised – nii on kirjutanud saksa ulukibioloogid. Seega on põhimõtteliselt võimalik, et mõnes Euroopa regiooni Capreolus capreolus’e  populatsioonis leidub ka siberi metskitse geene. On arvatud, et kunagi olevat ka Saaremaale üritatud asustada siberi metskitsi, aga seda kuulujuttu ei oska siinjuures kinnitada ega ümber lükata. Küll on Saaremaa sokkude sarved pisut teistsugused kui mandril, meenutades natuke oma kujult siberi sugulase omasid.

Tiit Randveer

 

Sildid