"Ma ei otsigi ilveseid spetsiaalselt, vaid nad leiavad mind ise üles," kirjutab Annika Ratt, kes on aasta looma viimasel ajal pea 10 korda kohanud.
Foto: Annika Ratt
Minu suur looduse- ja loomade armastus on saanud alguse lapsepõlvest. Me elasime maal ja meie peres peeti palju erinevaid koduloomi. See tegi mu lapsepõlve unustamatuks ja toredaks. Nüüdseks umbes viis aastat on kestnud ka suurem huvi metsloomade vastu. Mulle meeldib neid jälgida, püüda huvitavaid hetki kaadrisse ning ka teistele näidata. Oma loodusretkedel olen kohanud kõige mitmekesisemaid metsade asukaid - oravaid, jäneseid, kopraid, rebaseid, metskitsi ja põtru. Aga ma ei oleks osanud arvata, et mul õnnestub kohtuda ka metsa kõige vägevamate kiskjatega... Sel talvel unistasin eriti suurelt ja soovisin mõttes, et võiksin kohata näiteks ilvest või lausa karu. Minu suureks üllatuseks ja heameeleks see soov täituski. Ühel talvisel hommikupoolikul võtsime koos mehega ette fotoretke Järvamaa metsade vahele. Ringi jalutades märkasime jälgi, milliseid polnud kunagi varem näinud. Uurides selgus,et need kuuluvad ilvesele. Põnevus kasvas ja kasvas ka soov metsakiisut oma ihusilmaga näha. See juhtuski õige pea - ühel järjekordsel fotoretkel märkasin kaugemal metsatukas liikumas üht looma. Tema oligi minu kaua oodatud unistuste loom - ilves. Nägin teda ainult viivuks, sest ta kadus kiirelt metsa tagasi. Olin nii õnnelik ja jäin põnevusega järgmist korda ootama.
Tõsiselt huvitav oli ka kohtumine, mil paremate fotode saamiseks ilvesele lähemale hiilides hakkas tema omakorda mulle vastu liikuma, aga siis mõtles ümber ja vupsas metsa ning kadus silmist... olen mõistnud, et mida rohkem ma loomadega kohtun, seda enam nad minuga harjuvad ja lähemale lubavad.
Kui ilvesega kohtumisi kokku lugeda, siis tuleb oma 10 korda trehvamisi Järvamaa eri paigus. Ma ei otsigi neid spetsiaalselt, vaid nad leiavad mind ise üles. Usun, et kui ma nende territooriumile sisse ei tungi, siis austavad ka nemad mind ja lubavad ennast näha ning pildistada. Kuna ma liigun väga palju ringi niitude, põldude ja metsade vahel, siis järgmised ilvesega kohtumised sündisidki sellistes kohtades. Ühel õhtul märkasin kitsekarja keset põldu einestamas. Hakkasin neid kiirelt pildistama, kui ühtäkki taipasin, et ma polnud ainuke, kes neist huvitatud on - metsatukas oli veel keegi, kes neid pingsalt jälgis. Oh üllatust, see oli ilves! Minu imestuseks ta lihtsalt hiilis kitsede poole, aga ei rünnanudki ja mingil hetkel pöördus lihtsalt metsa tagasi. Samasugune situatsioon kordus veel kahel järjestikusel õhtul. Ise arvan, et äkki ta polnudki nii väga näljane või lihtsalt harjutas ...?
Mul on tekkinud "loomasõltuvus" - sedavõib just nii nimetada. Ma lihtsalt avastan neid, jälgin, imetlen ja pildistan. Kahju on muidugi sellest, et mul pole olnud võimalust paremat objektiivi muretseda, millega saaks loomi lähemale tuua ja paremaid fotosid teha. Loodan, et lähiajal see õnnestub, sest oleks kahju, kui kõik need toredad kohtumised ja pildid ainult minu teada ja näha jäävad. Minu suur rõõm ja eesmärk on, et lapsed ja noored mu piltide ja loo põhjal loodusele ja loomadele lähemale saaksid ning neis tekkiks endalgi huvi loodusse minna.
Annika Ratt
