
Foto: Kalmer Lehepuu
Minu mägralugu algas mõned aastad tagasi, kui leidsin mägrauru. Lubasin endale, et teen mägrast pilti. Alguseks viisin uru juurde rajakaamera, saamaks aimu mäkrade elurütmist - mis kell urust välja tullakse ja millisest urust. Käisin siis aeg-ajalt rajakaamera mälukaarti ja akusid vahetamas. Mägrapilte tuli muidugi palju ja alguses mulle tunduski, et tean, millal mägrad urust välja tulevad ja millisest urust, aga tavaliselt kui kohale läksin, mäger "kokkulepitud ajal" välja ei tulnud. Eks ma siis mõtlesin, et äkki ei olnud mäkra kodus, või tundis lõhna jne. Mida aeg edasi, seda rohkem ma veendusin, et mäger lihtsalt "mängib mäkra". Rajakaameralt kellaaegu võrreldes sai mulle selgeks, et mingit süsteemi ei olegi ja mäger ei tea ise ka, kuna ta välja tuleb. Mägra pildistamiseks on lihtsalt õnne vaja. Jah, mäger liigub rohkem hämaras, aga täitsa vabalt võib ta uru ette poegadega mängima tulla ka keset päeva. Ole käinud mägraga kohtumas kümneid kordi ja mõnel korral olemegi kohtunud, olen teinud ka mõned pildid. Järelikult on mul õnne olnud.
Kalmer Lehepuu

Foto: Kalmer Lehepuu