Selleks, et kooruda täiskasvanud kiilideks, väljuvad kiilide vastsed sooja ilmaga veest. Korraga võib veest väljuda tuhandeid vastseid.

Kuna pärast koorumist esimese tunni jooksul on kiil lennuvõimetu ja püsib liikumatult veetaimel, on ta kerge saak ka sellisele linnuliigile, kes tavaliselt kiile ei püüa. Kui õgijate ja mitmete pistrike menüüs on kiilid üsna tavalised, siis väikeste värvuliste nokka satuvad nad harva.

Kiil ei juhtu koduvarblase nokka iga päev, kuid võimalusel sööb neid isukalt. / Foto: Kevin Neal, Flickr.com

Kuna teadmised Eestis pesitsevate püttide leviku ja arvukuse kohta on lünklikud, ootab Eesti Ornitoloogiaühing selles osas kõikide inimeste abi.

Kui juhtute vaatlema tuttpütti, hallpõsk-pütti, sarvikpütti või väikepütti, teate nende pesitsuskohta või olete märganud pesakonda, palun andke sellest teada e-posti teel: 

eoy@eoy.ee

Inimene on õppinud kasutama erinevaid kemikaale, mistõttu satub keskkonda aineid, mis teatud koguses on ohuks nii inimesele kui ka loomadele. Need ained võivad jõuada toiduahela tipus olevate loomadeni, sealhulgas inimese ning röövlindudeni, kuhjuvad seal, säilivad lühemat või pikemat aega kudedes ning halvemal juhul kahjustavad tervist või põhjustavad surma.

Pesitsusperioodi alguses vajab emaslind muna moodustamiseks tavapärasest rohkem toitu. Väike värvuline vajab ühe muna jaoks tavapärasele päevasele energiale lisa 45–60%, kanalised ja rannikulinnud 80–130%, pardid aga lausa 200% lisa. Seega on vaja munemise eel ja ajal pidevalt toituda ning koguda rasva, et pesitsuse alguses heas vormis olla. Paraku reeglina ei ole sel ajal looduses nii palju toitu, kui oleks vaja kõigi munade munemiseks.

Hallpõsk-pütt (Podiceps grisegena) on suhteliselt suur veelind, kelle munemisaegne energiavajadus on võrreldav partide omaga. Kas ja kust kogutud energiat nad pesitsuseks valmistudes munemisel kasutavad, uuriti Ida-Poola kalatiikidel pesitsevatel lindudel.

Põllulindude arvukus on jätkuvalt vähenemas. Langenud on nii paigalindude kui ka lühirändurite arvukus, kuid enim on vähenenud kaugrändurite arv. Näiteks Aafrikas talvitava kadakatäksi (Saxicola rubetra) arvukus Euroopas on viimase 40 aastaga kahanenud koguni 88%, vähenedes jätkuvalt ka Eestis.

Kadakatäksi arvukus on langemas nii Eestis kui Euroopas. / Foto: Arne Ader, www.loodusemees.ee

Kuna rähnid rajavad reeglina igal aastal uue pesa ja vanad õõned jäävad teiste liikide kasutada, on rähni rajatud õõnsus soodne elupaik ka mitmetele imetajate, lindude, lülijalgsete, taimede, sammalde, samblike, seente liikidele. Seega on rähnidel ja nende vanade jämedatesse puudesse või tüügastesse rajatud pesaõõnsuste säilimisel oluline roll metsa elurikkuse tagamisel. Kui kaua saavad teised liigid õõnsust kasutada enne selle hävimist ehk kas auklik tüügas maha raiuda või pigem säilitada, on elupaiga elurikkuse kaitsel ja raiete planeerimisel oluline teadmine.

Võõrasse pessa munemine on lindude seas üsna levinud: seda teevad nii liigikaaslased, kuid ka liigid, kes ise pesa ei ehita. Meile on sellistest liikidest tuntuim kägu (Cuculus canorus).

Parasiteerimine on edukas vaid juhul, kui peremeesliigi asurkonnas on piisavalt isendeid, kes ei suuda käomuna ära tunda ja langevad pettuse ohvriks. On teada, et reeglina saadab edu noorte lindude pesadesse munejaid, sest noorel linnul ei ole veel kogemust võõrast muna enda omadest eristada. Seega võiks parasiidi edukus sõltuda sellest, kui palju on peremeesliigi asurkonnas noori kogenematuid ja vanu kogenud linde.

 Mai teisel poolel sirguvad rasvatihase (Parus major) ja mitmete teiste metsalindude pesades pojad. See on aeg, mil metsad rohetavad ning näib, et linnupoegade toitmiseks röövikuid ning muid putukaid on kõikjal külluses. Paraku näeb lind metsa inimesest erinevalt: on halvemaid ja paremaid toitumiskohti, samuti on mõni koht ohtlikum, sest seal võib varitseda kiskja. Seega jaguneb üks mets linnu jaoks erinevateks paikadeks, mille külastamisel tuleb vaagida kasu ja kahju suhet.

Kodukasse (Felis catus) on hinnanguliselt 600 miljonit, mis on rohkem, kui kõiki teisi kaslasi kokku. Seetõttu on pidevalt tähelepanu all ka nende mõju loomastikule: kodukasside saagiks langeb aastas miljardeid loomi ning nende tõttu on väljasurnud vähemalt 33 loomaliiki. Siiski ei ole täpselt teada kasside lokaalne ökoloogiline mõju ehk teisisõnu me ei tea, kui kaugele kassid kodust liiguvad, kas nad üldse piirkonna loomastikku mõjutavad ja kas see erineb looduslike kiskjate mõjust. Tõenduspõhiste teadmisteta on aga raske langetada looduskaitselisi otsuseid, mis kasside puhul kipuvad sageli olema emotsionaalsed.

Tuttpütid (Podiceps cristatus) võivad pesitseda nii üksikute paaridena kui ka koloniaalselt. Koloonias pesitseda on turvalisem, kuna seal on kiskjal keerulisem märkamatult pesale läheneda. Samuti on koloonias pesitsemine turvalisem ka oludes, kus keskkonda saabub invasiivne kiskja, kellega lindudel varasem kokkupuude puudub. Samas ei ole ka koloonias pesitsedes pesad täielikult kaitstud – turvalisus sõltub nii pesa asukohast koloonias kui ka naabrite lähedusest. Ning mitte alati ei ole koloonias pesitsevate lindude pesade rüüstamine harvem kui üksikute paaridena pesitsejate pesade oma.