Nii nagu loodusliku valiku toimel evolutsioneeruvad bioloogilised tunnused, muutub käitumise, oskuste ja tõekspidamiste edasikandumisel ning teisenemisel ka asurkonna kultuur. Kultuurinähtusi on loomariigis uuritud loomulikult inimestel, palju ka primaatidel ja delfiinidel, kuid lisaks ka lindudel.

Selle aasta Eesti Laulu sümboolikas on oluline osa ka lindudel – aasta ühe enim tähelepanu saava muusikasündmuse tunnuseks on linde visualiseeriv tähestik. Kuigi lindudel on alati olnud roll nii religioonis, mütoloogias, rahvapärimuses, heraldikas, lippudel, logodel, uuris Linnuvaatleja Eesti Laulu tähestiku loojatelt, miks ja kuidas jõudsid just sellise visaalse lahenduseni nemad.

Maa lõuna- ja põhjapoolusele lähemal elavad isendid on ekvaatoripoolsetest liigikaaslastest suuremad, kuna suurem keha võimaldab külmas energiat tõhusamalt säästa. Esimesena täheldas nimetatud seaduspära 1847. aastal Göttingeni ülikooli teadlane Carl Bergmann (1814–1865), mistõttu tuntakse nähtust Bergmanni reeglina. Kehasuuruse geograafiline varieeruvus populatsioonides on miljonite aastate jooksul juurdunud ja seni ei ole leitud, et Bergmanni reegli kehtivuse kahtluse alla peaks seadma – see on universaalne ning kehtib peaaegu kõikide organismirühmade puhul, ka lindudel.

Patogeenide levik ja edukus sõltub patogeene kandva peremehe liikuvusest – mida kiiremini ja kaugemale ta liigub, seda suurem on tõenäosus nakatada uusi ohvreid. Kui inimesi on suhteliselt kerge jälgida ja vajadusel haiguspuhangutele reageerida, siis majanduslikku kahju tekitavate metsloomahaiguste (näiteks aafrika seakatku, linnugripi) levikut on loomade liikumise keerulisema kontrollimise tõttu ennustada raskem.

Algajate raskusastme 1. vooru üks küsimustest – kes on pildil?

Tere kõigile!

Juba kolmandat hooaega kutsub Linnuvaatleja osalema määramisvõistlusel.

Määramisvõistluse reeglid ja esimese vooru küsimused leiab Linnuvaatleja kodulehelt:

http://www.linnuvaatleja.ee/maaramisvoistlus-2019

http://www.linnuvaatleja.ee/uudised/algab-linnuvaatleja-2019-aasta-maeaeramisvoistlus

Hollandis ja Taanis talvitavad ning kevadel Siberi tundrasse pesitsema suunduvad haned põhjustavad rände vahepeatustel tärkavat talivilja süües põllumeestele meelehärmi. Konflikti ei põhjusta üksikud haned, kuid põllul korraga tuhandeid või kümneid tuhandeid peatuvaid hanesid on nigela saagi süüdlaseks lihtne pidada.

Varakevadel on tihaste isaslinnud agressiivsed nii liigikaaslaste kui ka teiste liikide suhtes, kuna territooriumi kvaliteedist sõltub suures osas ka nende pesitsusedukus. Võitlused parimate õõnsuste pärast eriti teiste õõnsusi pesapaigana kasutavate liikide, näiteks must-kärbsenäpiga (Ficedula hypoleuca), võivad oma hoogsuses lõppeda ka surmaga; reeglina on võitlustes kannatajaks väiksem liik.

Sajandivanuste tavade uurimisel tuginetakse enamasti kirjalikele allikatele, kuid aeg-ajalt õnnestub teadlastel rääkima panna ka tummad allikad, näiteks loomaluude arheoloogilised leiud. Loomsete jäänuste kõnevõime sõltub suuresti nende säilimisastmest. Lindudel, nii nagu kõikidel selgroogsetel, säilivad kõige paremini luud, kuid soodsates oludes võivad pikalt säilida ka munakoored.

Puna-aara sulestik on silmatorkavalt kirju. / foto: Dieter Schaefer, Flickr.com

Talvistes oludes ellujäämiseks on loomad mitmeti kohastunud: mõned neist võivad liikuda soojematele aladele, teised jääda taliunne. Sügisese tumeda karvastiku talvel vähem märgatava heleda vastu vahetab umbes 20 liiki imetajatest; lindudest vahetavad sügisese pruunika sulestiku valge vastu kolm püüliiki: rabapüü (Lagopus lagopus), lumepüü (L. muta) ja valgesaba-püü (L. leucurus).

2018. aasta soe ja putukarohke suvi soodustas paljude värvuliste pesitsust. Meelde jäid ka vöötkaku, urvalinnu ja hele-urvalinnu arvukad invasioonid. Juhul, kui linnuharulduste komisjon kõik vaatlused kinnitab, tõi 2018. aasta Eestile juurde ka kaks uut linnuliiki – kääpakotka ja veisehaigru.

Roosa-kuldnokk. 11.05.2018, Spithami, Läänemaa / foto: Matias Castren