Septembrikuu tormised ilmad tõid Eestisse koguni kaks uut linnuliiki. Kui reedel, 25. septembril vaatles ja pildistas loodusfotograaf Roger Erikson Läänemaal Põõsaspea neemel põhja-tormilindu (Puffinus puffinus), siis eile, 29. septembril pildistasid Soome linnuvaatlejad Annika Forsten ja Antero Lindholm samas kohas ameerika vihitajat (Actitis macularius).

Viimastel aastakümnetel rajatud tuulepargid on piirkondades, mida läbivad ka linnud rändeteel. Sageli on tuulepargid neile ohuks: linnud hukkuvad vastu elektrituuliku masti lennates või tiivikulaba löögist. Sealjuures on inimkonna suurenevat energiavajadust arvestades üha uute tuuleparkide rajamine jätkuvalt päevakajaline.

Tuletame meelde, et linnuvaatleja määramisvõistluse 8. vooru küsimustele ootame vastuseid kuni 30. septembri südaööni.

8. vooru küsimused leiab siit:

algajad: LINK

edasijõudnud: LINK

Määramisvõistluse info ja reeglid: LINK
Linnuvaatleja
linnuvaatleja.ee

Lindude sigimisperiood on ajastatud kattuma toiduobjektide optimaalseima kättesaadavusega ning seega on pesitsuse õige ajastamine lindude jaoks ülimalt oluline. Toiduobjektide fenoloogia muutumisel uuritakse lindude kohanemist sellega tavaliselt pesitsusaja alguse muutuste registreerimise kaudu. Soome teadlased, kelle kasutada on aukartust äratav hulk andmeid linnupoegade rõngastamise aja kohta, vaatavad asja aga uue nurga alt.

Loomi uurides on isendite eristamine oluline, kuna ainult nii saab teada, kui paljudele isenditele tulemused tuginevad. Eriti oluline on isendeid eristada ohustatud liikide puhul, sest nii on võimalik täpsemalt teada saada asurkonna suurus.

Lindude puhul on juba sajand kasutusel olnud rõngastega märgistamine, hiljem on lisandunud tiivamärgised ja erinevad elektroonilised märgised (näiteks geolokaatorid, kiibid, GPS-saatjad). Paraku on märgiste paigaldamine töö- ja ajamahukas ning inimese nägemine märgiste hilisemaks tuvastamiseks piiratud. See kõik seab aga omad piirangud lindude uurimisele.

Tavaoludes ei mõjuta parasiidid peremeesliigi asurkonda kuigivõrd. Kuid kui parasiite on ohtralt, võib peremeesliik ohtu sattuda; eriti suures ohus võivad aga olla väikse arvukusega ohustatud liigid.

Sellises olukorras on Tasmaania idarannikul elav rohe-teemantlind (Pardalotus quadragintus), kes on ohus elupaikade kadumise ja halvenemise ning konkurentide ja võõrliikide tõttu. Hiljuti lisandus ohtude hulka ka kahetiivaline parasiit Passeromyia longicornis, kelle vastsed tungivad poja naha alla, toituvad seal verest ja lagunevatest kudedest ning väljuvad naha alt, et pesamaterjalis nukkuda; reeglina nakatunud poeg hukkub.

Tuletame meelde, et linnuvaatleja määramisvõistluse 7. vooru küsimustele ootame vastuseid kuni 31. augusti südaööni.

7. vooru küsimused leiab siit:

algajad: LINK

edasijõudnud: LINK
 
Määramisvõistluse info ja reeglid: LINK

linnuvaatleja.ee

Stepikotkaste (Aquila nipalensis) arvukus on alates 1997. aastast olnud tugevas languses ning alates 2015. aastast kuulub liik Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN – International Union for Conservation of Nature) punase nimestiku eriti ohustatud (Endangered – EN) liikide kategooriasse. Selle aasta algul aga tegid looduskaitsjad põneva avastuse.

Stepikotkas / foto: Sepand Bakhtiari (wikimedia commons)

Plii on organismis mürgistust tekitav raskmetall, mille mõjust röövlindudele on Linnuvaatleja kirjutanud ka varem. Teadlaste pingutusele vaatamata ei ole probleem vahepeal lahendust leidnud.

Röövlinde kui tippkiskjaid peetakse keskkonna saastatuse indikaatoriteks – plii puhul puutuvad nad saasteallikaga kokku näiteks pliihaavleid sisaldavat raibet süües või veekogu põhjast pliiosakesi söönud veelindu murdes. Kuna aja jooksul akumuleeruvad röövlindude kudedes ka algselt madalad mürgise aine kontsentratsioonid ning neil avalduvad sümptomid akuutselt, keskenduvad pliimürgistuse uuringud tihti justnimelt röövlindudele.

Kiskja saagiks langemine on üks pesitsevat lindu ja tema poegi ähvardavatest ohtudest: paljud loomad – näiteks nahkhiired, metssead ja teised selgroogsed söövad nii mune kui ka linnupoegi.