looduskalender.ee

 

 

Sinitihane, rasvatihane ja salutihane

 

 

Varemates linnumäärajates nimetati salutihast sootihaseks ja nendega on „äravahetamiseni“ sarnase põhjatihane, kellest täna samuti räägime. Tegelikult annab neid võrrelda küll, vajab veidike harjumist.

 

Mõlemad eelnimetatud on sinitihastega samas suuruse ning kaalukategoorias - kõigil pikkust ning kaalu tosina sentimeetri, grammi ringis.

 

Talvist arvukust hinnatakse suuremaks sajast tuhandest isendist, aga talveks on meile saabunud lisaks noorlindudest rändureid nii põhjast, kui idast ja neid võime vahel märgata pisikeste salkadena. Osa meie tänavusuvised noorlinde on omakorda rännanud kuni mõnisada kilomeetrit lõuna poole.

 

Salutihased on aasta läbi äärmiselt paiksed linnud ning nende elukohtki on suure tõenäolisusega kusagil toidumaja lähedusest. Teie toidumajagi külastab vaid üks – kaks isendit ja nii kogu talve vältel. Inimeste suhtes hämmastavalt julged linnud, nemad võid Sa peopesalt sööma harjutada. Tihaste hulgast kõige taimtoidulisemad, rasvapallile sattumine on neil pigem „maandumiskohaks“.

 

Oma toidulaua järjekorda oodatakse kannatlikult mõnel lähedalseisval põõsal või puul, teiste, jõulisemate ja agressiivsemate värvuliste lahkudes saabud alles salutihase kord. Päevalilleseeme napsatakse nobedalt ning lennatakse seda peitma – salutihased on varude kogujad, et ennast jälle kiirelt järjekorda sättida. Sel ajal, kui toidulaual on „tunglemist“ naudivad salutihased häirimatult juba peidetud kraami…

 

Salutihase sulestik on „hallivatimehe“ oma, tiivad (talvisel ajal) ühtlaselt pruunikad. Suurema pea ning tugeva „turjaga“, peakatteks silmi varjavat, veidi läikivat musta „baretti“. Silmad tumepruunid, väike nokk must, põsed valged, väike „lõuahabe“ mustjas, ning jalad hallikassinised. Mõlema soo esindajad on kannavad sarnast kostüümi, aga noorlindude barett veel ei läigi.

 

Salutihaste vaatlused: LINK

 

Salutihane