Uudised

Norras nagu Eestiski käib praegu hundijaht, ainult selle vahega, et Norras toimub jaht ka hundikaitsealadel, kus elab kolm hundikarja. Milles nende kaitse seisneb?*
Foto: Valeri Štšerbatõh

Norra võib küll olla paljudes aspektides meile eeskujuks, kuid looduskaitse valdkond nende hulka ei kuulu. Norra ei astu ühtegi tõhusat sammu niigi nigelas seisus oleva Skandinaavia hundipopulatsiooni liigikaitseks.

Hundid elavad vaid 5% Norra territooriumist – Rootsi külje all nn hunditsoonis, kust väljapoole võsavillemitel tulla ei lubata. Nüüd aga andis valitsus loa jahtida hunte ka selles niigi kitsukeses piirkonnas. Alates 1. jaanuarist on luba küttida üks kolmest Norras elavast hundiperekonnast. Seda, et keegi täpselt ei tea, kui palju ja millised indiviidid kõnealusesse karja kuuluvad, oluliseks takistuseks ei peeta.

Eelmise nädala mageveekalapüügi postituse jätkuks lisame ühe erakordse video hundist koos grislikarudega rannikualal lõhe püüdmas.

Loomaaiahunt maiustamas halloween`i kõrvitsaga. Kõrvits siiski huntide suur lemmik pole, sellesse peidetud maiused olid oluliselt populaarsemad.
Foto allikas: Laura Kiiroja erakogu

Üldpilt sellest, mida ja kuidas hundid söövad, on üsna selge ja uuritud teema. Kas aga teate ka, kui palju toitu hundi kõht mahutab või mitmel protsendil huntidest on suvalisel ajahetkel kõht täis? Maailma juhtivaid hundibiolooge L. David Mech viis koos abilistega läbi uuringu just sellistele detailidele jälile saamiseks. Oma uuringu esialgsetest tulemustest vestis ta ka oktoobris toimunud rahvusvahelisel hundisümpoosionil.

Foto: Valeri Štšerbatõh

Laura Kiiroja kirjutab, mida uut on teada huntide ja kobraste suhetest, kuulduna tänavusügisesel rahvusvahelisel hundisümpoosionil. 
Foto: Tarmo Mikussaar

PÖFF-i maskoti otsimine ei olnud raske – aastakümnete eest oli hunt PÖFF-i esimene ja viimane valik. Fotol värske, PÖFF-ile pühendatud hundiskulptuur Tallinnas Nordic Hoteli Forum sissepääsu juures.
 

Hunt on olnud PÖFFi sümbol ja osa PÖFFi näost esimesest päevast peale, nagu ka festivali nimi – Pimedate Ööde filmifestival, meenutab festival peakorraldaja Tiina Lokk.

Festivali üles ehitades paigutasime ennast kohe Põhjamaade sekka. Eestis ei olnud tookord
filmifestivalide traditsiooni, Eesti kui filmiriik oli tundmatu. Eestit seostati 1990. aastatel küll
Balkani, küll USAga, meid peeti Venemaa üheks osaks – Põhjamaana ei võtnud meid
vähemalt filmimaailmas küll mitte keegi ... Meie aga otsustasime ennast mitte heidutada
lasta ja lähtusime just sellest, mis iseloomustab Eestit kui Põhjamaad, mis on meil ühist, olgu
kultuuriliselt või klimaatiliselt.

Huntide suhe ronkadega saab alguse juba lapsepõlvest. 
Foto: Niko Pekonen