Kõigepealt oli sõna
Klint tähendab rootsi ja taani keeles rannaastangut. Lisaks sellele tähendab ta rootsi keeles ka järskude külgedega mäetippu ja rukkilille. Taanlaste ja rootslaste viikingiaegsetest ning hilisematest pürgimistest tingituna levis sõna klint ka teiste Läänemere idaranniku äärsete maade keeltesse. Rootsi geoloog A. Martinsson (1958) oletab, et klint tuleneb rootsi-taani algkeeles kalda- või rannaastangut tähistavast sõnast klev. Sealt olla see sõna Šotimaa kaudu adopteeritud inglise keelde, kus sellest saanud clint. Šoti keeles on selline sõna samas tähenduses küll olemas, kuid inglise keel seda selles tähenduses ei tunne. Sõna clint(s) toob inglaste silme ette väikesed lubjakiviplokid karristunud lubjakiviplatool ehk need, mis jäävad lahustumisel laienenud lõhede (grikes) vahele.
Läänemere-äärsete rahvaste keeltes on sõna klint laialt levinud, tähistades enamasti kas astangut või panka: saksa – Glint, Kliff; vene – глинт; leedu – klintis; läti – klinšu (kaldajärsak) või klints (kalju). Tuntud klindiuurija A. Tammekann (1894–1959) kasutas Põhja-Eesti klindist rääkides (1935) eesti keeles väljendit paekallas, saksa keeles (1926) Glint või Nordküste ja inglise keeles glint või cliff (1940). Ingliskeelses erialakirjanduses on klindist rääkides kasutatud nii sõnu klint, clint, glint, aga ka cliff, coastal cliff, coastal escarpment, escarpment.
V. Paats kirjutab (1995), et sõnad klint või glint on eesti keeles olnud kasutuses juba 14. sajandist peale ja seda mitmes tähenduses – 'järsak mererannas, kalju, mägi, leetseljak, tara, piir, lubjakivi'. Ühes Tallinna rae piirivaidluses 1349. aastast on juttu klindist kui tarast (Glint dictum in vulgari), teisal aga kui lubjakivimüürist (glintmure). Rae 1481. aasta arveraamatus kirjutatakse kellestki Jacobist, kes elanud klindi jalamil (under deme glinte, Klynthe, klinde). J. Gutslaffi (1648) lõunaeestikeelses grammatikas on selleks sõnaks kiwwi-klindt ja H. Gösekeni (1660) sõnastikus klint. Kodu-uurijast keelemees A. Hupel (1777) kasutab selleks sõnu klinde ja klinte.
Lätlase J. Zēversi (1953) arvates on klint laen kesk-alamsaksa keelest. G. Blumbergi (1871) kooliraamatus “Juhataja kodu- ja isamaa tundmisele” kasutatakse klindi tähenduses ka sõnapaare maltsa kallas ja kõrge kallas. Maltsakallast Soome lahe lõunaranniku äärse kaljuse mereranna tähenduses kasutas ka tuntud keelemees Ferdinand Johann Wiedemann (1805–1887), kuid ta pakub selleks ka sõna kallastik, millele hiljem (1869) lisandub sõna pank.
Vaatamata oma pikale kasutuseale ei ole eesti keel senini sõna klint päris omaks võtnud, nii nagu tal on ka kõhklusi sõna pank kasutamisel. Esimene eesti soost geoloog Hendrik Bekker (1891–1925) pakkus klindi asendajaks paeseina (1919) ja loodusteadlane Gustav Vilbaste (1885–1967) järskrannikut (1938). Sageli kasutatakse selleks sõna pankrannik. Tõesti, mida muud kui pankadest koosnev rannik see pankrannik siis ikka on. Laialdaselt kasutatakse ka sõna paekallas. Kõlab kenasti ja eks ole sageli paene järsak see, mis klindile ilme annab. Põhimõtteliselt on see vale kas või seepärast, et merel ei ole kallast, vaid rand.
Põhja-Eesti klint Pakri neemel.
