Eessõna

Kõigepealt oli sõna

Põhja-Eesti klint – kus ja mis see on?

Põhja-Eesti klindi tekkest

Põhja-Eesti klint osana Balti klindist

Teised sarnased maailmas 

Kivimitest klindil

Klindimets

Joad ja joastikud

Looduskaitsealad

Põhja-Eesti klindi alalõigud

Loode-Eesti klindilõik

Lääne-Harju klindilõik

Tallinn klindilõik

Ida-Harju klindilõik

Lahemaa klindilõik

Lääne-Viru klindilõik

Ida-Viru klindilõik

Vaivara klindilõik

Kasutatud kirjandus

Klindimets

Põhja-Eesti klindi jalamile annab enamasti ilme mets. Kõikjal, kuhu inimene ja saag ei ole ligi pääsenud või kus astangunõlv liialt järsk, on klindijalam metsa päralt. Mõni visa lepa-, pihlaka-, kase- või toomingavõsu on suutnud end isegi seinale sisse seada.

Tuntud metsateadlane Theodor Lippmaa (1882–1943) eristas taimegeograafilisest seisukohast klindimetsa (Estonia clivosa) kui paekalda alamvaldkonda kuuluva metsa. A. Kalda (1958) nimetas seda klindialuseks metsaks ja V. Masing (1992) pangametsaks. J. Paali (1997) järgi kuulub klindimets arumetsade klassi salumetsade tüübirühma kuukressi kasvukohatüüpi. Taimekoosluse põhjal eristab ta selles veel kuukressi-jalastikku (Lunario-Ulmetum), kuukressi-saarikut (Lunario-Fraxinetum) ja kuukressi-lepikut (Lunario-Alnetum glutinosae).

Klindimetsa päralt on enamasti kitsuke (50–150 m) maariba klindiastangu jalamil. Laialehelise lehtpuumetsa lopsakus, sõnajalatihnikute ja kuukresside hingemattev kõrgus ning liaanidena vonklevad humalad puutüvedel, niiske kõdu uimastav hõng, sinisavinätske pinnas, sääskede müriaadid – kõiges selles on midagi suvisest klindimetsast, sellest põhjamaisest džunglist.
Taimekasvu soodustavate mikro- ja makroelementide poolest rikas kasvupinnas, soodus veerežiim ja klimaatilised tingimused on need, mis on loonud tingimused klindimetsa, põhjamaistes oludes erakordse taimekoosluse tekkeks.

Klindimets on ürgsemaid metsatüüpe Eestis, sest raske ligipääs ei ole võimaldanud siin arendada kasutõotavat metsandust. Valitsevateks puuliikideks klindimetsas on jalakas, saar, pärn, vaher, kask, hall- ja sanglepp, haab, paju, harvem tamm. Okaspuudest esineb kuuske. Kui klindimetsa jalamile ilmub liiv, tuleb sinna ka mänd, kuid sellisel juhul ei ole tegu enam tüüpilise klindimetsaga, vaid millegi üleminevaga. Klindimetsa põõsarindes on toomingat, harilikku pihlakat, magesõstart, mustsõstart, harilikku kuslapuud, kibuvitsa, lodjapuud, paakspuud, türnpuud jne.

Uurimis- ja imetlemisväärset on klindimetsas, selles ürgses ja inimmõjust suhteliselt puutumata ökosüsteemis küllaga.          

Klindimetsa on enam Lääne- ja Ida-Viru, vähem Lääne- ja Ida-Harju klindilõigul. Klindimetsa liigilise koosseisu põhiliseks määrajaks on veerežiim, mis omakorda sõltub jalami aluskivimi koostisest. Savist jalamiga alal on valdavateks puuliikideks hall- ja sanglepp, remmelgas ning haab (kuukressi-lepik). Liivakivist  jalamil aga jalakas (kuukressi-jalastik), saar (kuukressi-saarik), haab ja kask. Kuid harvad ei ole ka kohad, kus valitsevaks puuliigiks on hoopis vaher (Ülgase), tamm (Lontova) või pärn (Vaivara klindilõik).


Klindimets Saka pangal.


Kuukress on klindimetsa tunnustaim.


Kuukress oma dollari nime väärivas hõbedas.

Klindiplatoo ja lood, mis esimest sageli katab, kuuluvad samuti klindi juurde. Lood on kuiva- ja lubjalembese madala, kuid liigirohke taimkattega ala õhukese (alla 0,5 m) pinnase- või klibukihiga kaetud paeplatool. Taimkatte alusel eristatakse kolme loodu.

Lagelood ehk alvar on puude ja põõsasteta liigirikka madala rohurindega ala. Põhja-Eesti klindiplatool on see laialt levinud. Lagelood on sekundaarne, st kujunenud loometsa või põõsasloo kultuuristamisel. Kui lagelool lasta omasoodu toimida, siis saab sellest peagi põõsaslood ja viimasest omakorda loomets.


Lagelood Suur-Pakri saarel.

Põõsaslood on lageloo kinnikasvamise esimene faas. Levinumaks põõsaslooks on kadakalood ehk põõsaslood, kus valdab kadakas. Lisaks kadakale võib seal olla veel kibuvitsa, türnpuud, lodjapuud, paakspuud, kuslapuud, sarapuud jne. Väiksemate laikudena on kadakaloodu Põhja-Eesti klindil mitmel pool, suuremad levilad on seotud siiski Loode-Eesti saartega (Osmussaar, Suur- ja Väike-Pakri). Piiratud ulatuses leidub Põhja-Eesti klindil ka sarapuuloodu ehk põõsasloodu, kus valitseb sarapuu. 


Kadakalood Väike-Pakril.

Loomets on madal ja aeglasekasvuline kuuse või männi ülekaaluga segamets. Lisaks kuusele ja männile võib seal olla kaske, saart, jalakat ja kohati isegi tamme. Põõsarindes on  valdavaks sarapuu, pihlakas ja kibuvits. Loomets on primaarne ja looduslik, ülejäänu on sündinud inimtegevuse mõjul. Väiksemate saludena esineb loometsa kogu Põhja-Eesti klindi ulatuses.


Loomets Kaberla klindiplatool.