Põhja-Eesti klindi kivimitest
Põhja-Eesti klint on nagu avatud raamat, milles üles tähendatud paljutki sellest, mis Läänemere regioonis 540–450 mln aasta eest ehk u 90 mln aasta jooksul toimunud. Kõikvõimalikud katastroofid – olgu selleks siis mere või jää pealetung, mandrilaamade kokkupõrked või maavärinad, vulkaanipursked või meteoriidiplahvatused – on klindil paljanduvate kivimite kirjuvärvilistesse kihtidesse oma jälje jätnud. Aga ka igapäevasel vaiksel lainemühal ja kuivale liivale langenud vihmapiisal, ussikeste eksirännakutel ja molluskite rahutul rabelemisel – kõigel sellel on siin oma koht. Kivististerikkuse ja hea säilivuse poolest on Põhja-Eesti klint üks tähelepanuväärsemaid maailmas.
Põhja-Eesti klindi läbilõige Pakri neemel.
1. Kukruse lademe lubjakivid on noorimad (u 450 mln aastat), mis Põhja-Eesti klindil avanevad. Kukruse lade on tuntud eelkõige põlevkivi kandva lasundina, kuid seal, kus ta Põhja-Eesti klindil avaneb (Suur-Pakri saarest lääne pool merepõhjas), ta kahjuks enam põlevkivi ei sisalda ja on esindatud tavalise helehalli lubjakiviga.
Kukersiit.
2. Uhaku lade, mis vanuse poolest kuulub Kesk-Ordoviitsiumisse, on klindil esindatud enamasti rohekashalli savika lubjakiviga, milles on rohkesti organismide purdu ja ka nende hästi säilinud kivistisi. Klindil avaneva Uhaku lademe paksus on 3–4 m ja see suureneb läänest itta. Lademe avamusi on klindiastangu ülaosas Loode-Eestis (Osmussaarel, Suur- ja Väike-Pakril, Pakri poolsaarel jne).
3. Lasnamäe lademe paksus klindil on 4–8 m ja see on esindatud helehalli Lasnamäe lubjakiviga. Kogu klindiastangu ülaosa Ida-Harju, Lahemaa ja Lääne-Harju klindilõigul kuulub Lasnamäe lubjakivile. Narva ümbruses on Lasnamäe lubjakivi kirjuvärviline (Kadastiku kirju paas). Klindiäärsetest paemurdudest on Lasnamäe lubjakivi murtud juba muinasajast peale ja ehitiste ning kindluste müüridesse laotud. Nii Toompea kindlus Tallinnas kui Hermanni kindlus Narvas on Lasnamäe lademe lubjakivist. Ka Taani väinadest merepõhjast leitud 15. sajandi koge lastiks oli Lasnamäe lubjakivi. Väljanägemiselt küll hall, teevad rohked kivistised ja arvukad katkestuspinnad ning ussikäigud ja mudasööjate roomamise jäljed Lasnamäe lubjakivist tõelise vaatamisväärsuse.
Lasnamäe lubjakivi.
4. Aseri lademe kivimiks on raudooide (1–2 mm rauahüdroksüüdidest kerakesed) sisaldav lubjakivi. Lademe paksus väheneb u 4 meetrilt klindi idaosas kuni 1–2 cm-ni Osmussaarel. Aseri lademe tüüppaljand asub Ida-Viru klindilõigul Aseri pangal.
Aseri raudooidlubjakivi.
5. Kunda lade on klindil avanevaist lubjakivilasundeist keerukaima ehitusega, kuigi valdavalt kuulub see Loobu kihistu hallile, rohkesti peajalgsete (nautiloidide) kivistisi sisaldavale lubjakivile. Loobu kihistu paksus suureneb klindi lääneosa 0,2 meetrilt (Osmussaarel) kuni 7 meetrini idas Narva lähistel. Idas on lademe ülaosas kuni 2 m paksune Napa kihistik ja alaosas kuni 1 m paksune Voka kihistik, mis mõlemad sisaldavad raudooide. Klindi lääneosas on lade esindatud liiva ja kerogeeni (põlevkivi) sisaldava kuni 1,5 m paksuse liivalubjakivi lasundiga (Pakri kihistu). Kihistu tüüppaljand on Väike-Pakri saare idarannikul.
Kunda lubjakivi nautiloididega.
Pakri liivakas lubjakivi tüüppaljandis Väike-Pakri saarel.
6. Volhovi lade on klindil esindatud Toila kihistu glaukoniiti sisaldava lubjakiviga ja selle paksus suureneb Osmussaare 0,4–0,5 meetrilt 2,5 meetrini Narva lähistel. Toila glaukoniitlubjakivi on enamasti rohekashall, kuid klindi äärmises idaosas (Sillamäest idas) muutub see kirjuvärviliseks (Tõrvajõe kirju paas). Toila lubjakivi sisaldab kihiti massiliselt trilobiidi Megistaspis hästi säilinud sabakilpe, kuigi leitud on ka üksikuid terveid eksemplare.
7. Billingeni lademe tüüppaljand on küll Lõuna-Rootsis Billingenis, kuid kihistu levib ka Põhja-Eesti klindil glaukoniiti sisaldava lubjakivi kuni 1,2 m paksuse lasundina (Päite kihistik). Päite lubjakivi on vanim lubjakivi Eesti aluspõhjas, kui mitte arvestada Hunnebergi lademe ülaosas olevat kümmekonna-sentimeetrist glaukoniitlubiliivakivi kihikest. Klindi idaosas on Billingeni lubjakivi kirjuvärviline – Tõrvajõe kirju paas.
Tõrvajõe kirju paas.
8. Hunnebergi lade, mille tüüppaljand asub samuti Lõuna-Rootsis, on Põhja-Eesti klindil esindatud Leetse kihistu rohelise glaukoniitliivakiviga. Leetse kihistu tüüppaljand asub Pakri klindipoolsaare Leetse pangal. Lademe paksus suureneb Narva ümbruse 0,3 meetrilt kuni 5 meetrini Osmussaarel. Kõvast lubjakivist katte all lamav pehmevõitu ja kergesti murenev glaukoniitliivakivi on see, mis nii joa- kui klindiastangute varingut põhjustab ja neid taganema sunnib.
Leetse glaukoniitliivakivi.
9. Pakerordi lademe Türisalu kihistu kivimiks on pruun diktüoneemakilt, st orgaanikat ja graptoliidi Dictyonema fragmente sisaldav argilliit. Kihistu paksus väheneb klindi lääneosa 5–6 meetrilt väljakiildumiseni Narva lähistel, tema tüüppaljand asub Lääne-Harju klindil Türisalu pangal. Diktüoneemakilt, mis sisaldab orgaanikat 10–20%, on tegelikult madala (1200–1600 kcal/kg) kütteväärtusega põlevkivi. Ta sisaldab ka arvestamisväärses koguses haruldasi metalle (V, Mo) ja radioaktiivseid elemente (U, Th). Aastail 1947–1959 kaevandati diktüoneemakilta Sillamäel ja kuulduste järgi olla õnnestunud sellest kätte saada ka uraani, mida olla kasutatud nõukogude esimeste aatomipommide valmistamiseks. Diktüoneemakilda kasutuselevõttu on senini takistanud sobiva keskkonnasäästliku töötlemistehnoloogia puudumine. Suurenev uraaninõudlus sunnib meid aga ilmselt varsti jälle diktüoneemakilta tõsisemalt uurima hakkama.
Diktüoneemakilt Pakri neemel.
10. Pakerordi lademe Kallavere kihistu, mis tuntud ka fosforiidilasundina, koosneb oobolusliivakivist ehk fosfaadist kojaga puudulukuliste käsijalgsete (oboliidide, lingulaatide) kojapoolmeid või nende purdu (detriiti) sisaldavast, enamasti nõrgalt tsementeerunud kvartsliivakivist. Oboliidide kojapoolmed sisaldavad apatiiti, milles P2O5 (difosforpentoksiidi) on 33–36%. Kojapoolmeid või nende purdu on oobolusliivakivis 1–50%. Oobolusliivakivi, milles P2O5 on üle 10%, nimetatakse fosforiidiks ja see on perspektiivne maavara. Kallavere kihistu paksus klinditsoonis on 0,1 (Osmussaarel) – 15 m (Ülgasel). Suuremad fosforiidileiukohad klinditsoonis on Tsitre, Valkla, Toolse, Aseri ja Narva.
Aastail 1987–1988 kavandasid NSVL ministeeriumid suurte fosforiidi-kaevanduste rajamist Lääne-Virumaale ja võõrtööjõu sissetoomist. Reaalne oht nii eestlaste rahvuslikule identiteedile kui looduskeskkonnale liitis ühte Eesti ühiskonna ja algatas Fosforiidisõja nime all tuntud protestiliikumise fosforiidi kaevandamise vastu. Need sündmused äratasid eestlaste rahvusliku iseteadvuse, mis viis hiljem (1991) Eesti riikliku iseseisvuse taastamiseni ja aitas kaasa ka Nõukogude impeeriumi lagunemisele.
Oobolusliivakivi (karbifosforiit) Ülgase pangal.
11. Tiskre kihistu kuulub Alam-Kambriumi ladestikku ja koosneb peeneteralisest, nõrgalt kuni keskmiselt tsementeerunud helehallist kvartsliivakivist. Kihistu paksus on 10–20 m ja see suureneb enamasti idast läände. Selle tüüppaljand asub Lääne-Harju klindil Tiskre pangal.
Tiskre liivakivi Sakal Kambriumi terrassil.
12. Lükati kihistu on üleminekuline kivimikompleks Alam-Kambriumi liivakivilt selle all paiknevale kuni 80 m paksusele sinisavilasundile – Lontova kihistule. Lükati kihistu sinisavilasundi ülaosas on mitu kuni 1 m paksust peeneteralist glaukoniiti sisaldava kvartsliivakivi vahekihti. Kihistu paksus on 8–18 m ja see suureneb üldjoontes idast läände. Lükati kihistu sinisavis ilmutab end ilmekalt Kambriumi evolutsiooniline “plahvatus”, st organismide kiire keerukamaks muutumine.
Lükati kihistu tüüppaljand Pirita jõe kaldal Lükati silla lähistel.
13. Lontova kihistu ehk sinisavilasund, mille paksus on kuni 80 m, on tüsedaim ja vanim Põhja-Eesti klindil paljanduvaist kivimilasundeist. Lontova kihistu ülaosa paljandub Põhja-Eestis klindi jalamil Tallinnast ida pool, aga ka savikarjäärides (Kopli, Ülgase, Kolgaküla, Kunda, Aseri) klindijalamil ja sügavamalt klinti lõikunud jõgede (Jägala, Selja, Toolse, Kunda jne) kallastel. Sinisavil tugineb suuresti Eesti ehituskeraamika tööstus. Sinisavi on kergsulav illiitne savi (sulamistäpp alla 1100oC). Lääne-Viru klindil Kunda Kambriumi terrassi all Lontovas asub Lontova sinisavi tüüppaljand.
Lontova sinisavi.
14. Vendi kompleks (Ediacara ladestu), mille paksust 40–80 m, koosneb liivakividest ja argelliidist ning on vanim (u 560 mln aastat) klindisoonis avanevaist kivimikompleksidest. Vendi kivimilasundi ülaosa paljandub vaid üksikutes kohtades Ingeri klinti lõikunud jõgede kallastel (Voronka jt), kuid Kvaternaari setete alla mattunult avanevad nad veel mitmel pool klindiorgude ja -lahtede kallastel ning merepõhjas. Vendi kompleksis on eristatud kolme kihistut (alt üles): Gdov (valdavalt liivakivi), Kotlin (valdavalt savi) ja Voronka. (liivakivi ja savi vaheldumine). Kotlini kihistu savides leiduvad kilejad moodustised Laminaridid on vanimad teadaolevad elu jäljed Eesti aluspõhja kivimeis.
15. Kristalsed kivimid on klindialal esindatud enamasti ligi 1,9 miljardi aasta vanuste Svekofennia kurrutustsüklis tekkinud graniidistunud moondekivimitega ja u 1,6 miljardi aasta vanuste tardkivimitega (rabakivi). Nad lasuvad klinditsoonis tasemel 90–140 m amp. Üksnes Neugrundi klindisaart (meteoriidikraatrit) ümbritsevatel ringvallidel kerkivad meteoriidiplahvatuse käigus tugevasti purustatud kristalsed kivimid tasemeni 15 m amp.
Kristalsete kivimite avamus merepõhjas Neugrundi meteoriidikraatri ringvallil.
