Põhja-Eesti klindi tekkest
Millegi suure ja hämmastama paneva ees seistes kiputakse ikka küsima, kuidas ja kunas see on tekkinud. See kehtib ka Põhja-Eesti klindi puhul. Kui vaadelda seda osa Põhja-Eesti klindist, mis mererannas silma hakkab, siis ei ole sellele küsimusele kuigi raske vastata – põhjuseks on rannamurrutus. Veidi segasemaks läheb asi siis, kui sama küsimus esitada laugevõitu astangu kohta, mis kas pinnakatte alla maetud või merepõhja peitunud.
Niikaua kui inimene on Läänemere ääres elanud, ja seda on ta teinud juba ligi 10 000 aastat, on ta seda küsimust endale ikka ja jälle esitanud. Kuna Eesti jaoks on Põhja-Eesti klint lausa sümboolse tähendusega loodusmonument, siis sellest tulenevalt on siinsed loodusteadlased naabritest sagedamini klindi tekke ja arengu probleemide üle juurelnud. Enamasti on piirdutud klindiastanguis paljanduvate kivimite ja neis leiduvate fossiilide uurimisega, kuid sageli on jõutud ka Balti klindi tekkega seonduvate küsimusteni.
Põhja-Eesti klindil avanevaist kivimeist kirjutas esmakordselt lähemalt kodu-uurija August Wilhelm Hupel (1737–1819) oma reisikirjas 1777. aastast. Vene mineraloog Vassili Severgin (1765–1826) mainib (1808) Tallinnast Narvani kulgevat järsakut ja enam-vähem äratuntavalt ka sellel avanevaid kivimeid (lubjakivi, diktüoneemakilta, liivakivi, sinisavi). Ta kirjeldab ka Vaivara Sinimägesid, mida ta küll ekslikult graniidipangasteks peab. Peterburis viibinud inglise diplomaat W. Strangways mainib oma geoloogiaalastes uuringutes (1821) nii Sjassi äärest Ölandini ulatuvast lubjakiviastangut kui ka selle jalamil avanevat sinisavi. Siit see sinisavi (ing blue clay) oma nime saigi.
Põhja-Eesti klindi olemuse seletamiseni jõudis esimesena baltisaksa paleontoloog Karl Eduard Eichwald. 1840. aastal ilmunud reisikirjas kirjutab ta, et Soome lahe lõunarannikul olevad astangud moodustusid kunagi Jäämerest Läänemereni ulatuva tugeva voolusega väina ääres, mille üheks (põhjapoolseks) rannaks oli liustik ja teiseks (lõunapoolseks) Põhja-Eesti klint. Maailmakuulus šoti geoloog Roderic Impey Murchison (1792–1871) püüdis nii Põhja-Eesti klindi kui Soome lahe teket seletada (1844) maakoore murranguga. K. Rathlef (1852) nägi samuti Põhja-Eesti klindi paeastangut eelkõige murrangut. Lisaks eelmainitud murrangule mainis A. Schrenk (1816–1876) 1854. aastal ka seda, et Soome lahe põhjarannik on märkimisväärselt vajunud.
C. Grewingk (1819–1887) väidab 1861. aastal, et nii nagu meri vormib klindiastanguid tänapäeval Soome lahe lõunarannikul, nii tegi ta seda ka jääajaeelsel ajal. Oma poolehoidu meremurrutusele on kinnitanud C. Gäbert (1926), W. Giere (1932), G. Vilbaste (1939), B. Menaker (1940) jpt. Selle, nn abrasioonilise hüpoteesi nõrkuseks on, et ta ei suuda vastata küsimusele, kuhu kadus astangute murrutamisel tekkinud hiiglaslik kogus (tuhanded kuupkilomeetrid) purdmaterjali, sest Läänemere põhjas seda igatahes ei ole.
Venelane A. Karpinski nägi (1888) Soome lahes maakoore läbivajumise tagajärjel tekkinud droogorgu ja Balti klindis selle oru lõunakallast. A. Mickwitzi arvates (1907) oli klindiastangute vormijaks põhja poolt tulnud ja sinisavi pinda mööda libisenud liustik.
Helsingi Ülikooli geoloogiaprofessori Wilhelm Ramsay (1865–1928) arvates (1910) hakkasid Balti klindi astangud kujunema umbes 40 mln aasta eest, kui maakoor Atlandi ookeani idaosas (Norrast läänes) lõhenes. Selle tagajärjel tõusis maapind Läänemere regioonis kuni 400 m, mis omakorda tingis kulutuse intensiivistumise kõvade kristalsete ja pehmemate settekivimite piiril, st Balti klindi regioonis. B. Doss (1913) jpt otsisid maakoore murrangut Soome lahe põhjas. Dossi arvates oli ka Keri saare põlev gaas tekkinud maakoore vajunud plokiga sügavale maapõue kantud diktüoneemakildast. Kuid see-eest kirjutab A. Jentzsch 1914. aastal, et Soome laht on liustikuorg, milles jää on Kambriumi liivakivi ja sinisavi ära kulutanud.
Kahjuks ei ole klindiastangute kulgu jälgivaid murranguid Põhja-Eesti klindil senini leitud. Mandriliustikud on mitmel korral Balti klindist üle käinud ja teda kulutanud ning astangunõlvu silunud, kuid klindi üldjoontes edela-kirdesuunaline kulg ei sobi kokku mandriliustike enamasti põhja-lõuna suunalise liikumisteega.
Suur segadus valitseb uurijate seas ka selles, millises järjekorras klindiastangud tekkisid. W. Ramsay (1910), Hausen (1913) jpt väidavad, et esimesena tekkis astang kristalse aluskorra ja settekivimite piiril ning seejärel, mere pealetungi edenedes või Ürg-Neeva voolust, lõunapoolsemad astangud. Samas B. Možajev jt (1973) väidavad, et esimesed astangud tekkisid hoopis Valdai kõrgustiku läänenõlval Karboni ajastu vanusega kivimites (nn Karboni klint) ja seejärel, maakoore edasisel kerkimisel, Devoni ja Siluri klindid ning alles viimasena Balti klint oma Ordoviitsiumi (paekivi) ja Kambriumi (liivakivi ja sinisavi) astangutega.
Leningradi metrooehitajad leidsid 1950-ndatel aastatel metrood rajades tänapäevase Neeva jõe alt veel ühe teise ja palju vanema (enam kui 10 mln aastat) jõe setetega täidetud oru, mis hiljem Pra- ehk Ürg-Neevaks ristiti. Sellest korjaski oma õpetliku iva üles nn Ürg-Neeva hüpotees.
Saladuslik Ürg-Neeva algas Valge mere kandist ja voolas sealt Balti kilbi kõvade (kristalsete) ja Ida-Euroopa platvormi katvate pehmemate settekivimite piiri pidi lääne suunas. Väikese (2–3 m km kohta) lõunasuunalise kallakusega kuesta-laadse struktuuri kõvadest kivimitest alusel voolav Ürg-Neeva kulutas enam oma pehmematest kivimitest lõunakallast ja nihkus sedasi tasapisi lõunasse. Vahepealsetel aastatel vajus Ürg-Neeva lugu küll unustusse, kuid Põhjamere põhjast (Taani väinadest läänes nn Eridanose deltas) u 100 000 km2-l viimastel aastatel (Overeem jt 2001) leitud kuni 10 mln aasta vanuste purdsetete kuni 1,5 km paksune lasund tõstis selle jälle esiplaanile (Tuuling 2008). Eelmainitud setted, mille koostisest küll veel keegi midagi ei tea, olla sinna kantud Balti klindi kulutusalalt müütilise Eridanose hiidjõe poolt. Ürg-Neevale on omistatud selle, Amazonasega võrreldava hiidjõe ühe idapoolse lisajõe roll.
Raske öelda, kus on siin tõde, kuid kindlasti ei ole õigus neil, kes püüavad Balti klindi teket seletada ainult ühe fenomeniga – olgu selleks siis jõed, meremurrutus, liustik, murrangud maakoores vms. Kuid samas on nad kõik klindi arengu eri etappidel sellele kaasa aidanud. Balti klint, st astang(ud) Balti kilbi ja Ida-Euroopa platvormil on ürgvana(d), ja seda isegi palju rohkem kui juba mainitud 10 või 60 mln aastat. Mõned uurijad (Puura jt 1997) näevad Balti klindi kaugeid eelkäijaid, st murrangstruktuure end Läänemere põhjas ilmutamas juba ligi 1000 mln aasta eest.
Eridanose jõgi ja Balti klint.
