Põhja-Eesti klint – kus ja mis see on?
Põhja-Eesti klint on eelkõige Balti klindi astangud Põhja-Eesti rannikul Osmussaare ja Narva vahemikus, samuti murrutusastangud Fennoskandia (Balti) kilbi ja Ida-Euroopa platvormi piiril, st kõvade kristalsete ja pehmemate settekivimite piiril. Linnulennult on Põhja-Eesti klinti, olgu siis üht- või teistpidi tõlgendatult, u 300 km ehk ligi neljandik u 1200 km pikkusest Balti klindist.
Kuigi paeastang on Põhja-Eesti klindil tavaliselt silmatorkavaim, ei ole see ainus ja ka mitte kõrgeim. Karl Orviku (1903–1981) mainib (1958), et Põhja-Eesti klint, mida ta paekaldaks nimetab,koosneb kahest järsakust. A. Tammekann (1949) ja S. Künnapuu (1958) kirjutavad omakorda, et Ordoviitsiumi lubjakividesse murrutatud peaastangust (klindist) lõunasse jääval paeplatool on veel rida madalamaid lubjakivist astanguid. Klindi kõrgus Ontika pangal on 55 m ja vaid ülemised 15 meetrit sellest on lubjakivi. Enamik astangust (u 40 m) kuulub aga liivakividele ja sinisavile. Kunda – Toolse vahemikus on Kambriumi liivakivisse-sinisavisse murrutatud astangu kõrgus kuni 35 m, samas kui laugenõlvalise paeastangu kõrgus on vaid u 10 m.
A. Tammekanni (1940) käsitluses on Põhja-Eesti klint see terrassikujuline pinnavorm, mis eristab kuesta-laadset Põhja-Eesti paeplatood sellest põhja poole jäävast Soome lahe äärsest rannikuplatoost.
Põhja-Eesti klint Ontika pangal.
