Joad ja joastikud
Eestis on kokkuleppeliseks piiriks, kust veelangu hakatakse joaks nimetama, võetud 1 m. Joastiku puhul on see piir 1,5 m. Balti klindil on neile tingimustele vastavaid veelange 32 ja 29 neist asuvad Põhja-Eesti klindil. Viimastest vaid 6 (Keila, Vääna, Jägala, Nõmmeveski, Joaveski, Narva) on arvestamisväärse (keskmiselt üle 1 m3/s) vooluhulgaga jõgedel ning ülejäänud 23 väikejõgedel ja ojadel-kuivenduskraavidel (keskmine vooluhulk alla 1 m3/s).
Jägala juga.
Põhja-Eesti klindi joad-joastikud asuvad Ordoviitsiumi paeplatoolt laskuvail ojadel, jõgedel ja kuivenduskraavidel. Joaastangud kujunevad enamasti kõvemate (paas) ja pehmemate kivimite (liivakivid) piiril. Kui joaastangu alla pehmematesse kivimitesse moodustub murrutuskulbas, hoiab see ära astangu lamendumise. Astangu taganemise kiirus on väga erinev, ulatudes suurema vooluhulgaga paest astanguga jugade (Keila, Jägala) puhul kuni 10 sentimeetrini aastas.
Kuid mitte kõik klinditsooni joad-joastikud ei asu pae- ja liivakivilasundi piiril, nii mõnedki neist paikneva ka pae- või liivakivilasundis. Treppoja, Vahiküla, Joaveski, Vasaristi ja Aluoja joastike kõik astangud on lubjakivis, Türisalu, Harku, Turjekeldri, Ahermu jugade-joastike astangud aga liivakivis.
Turjekeldri juga laskub liivakivist astangult.
Mitte kõik joad-joastikud klindil ei ole looduslikud, nii mõnegi puhul on inimene tõhusalt kaasa aidanud. Paeplatoo on oma äärmises põhjaosas väikese (1–5 m/km) lõunasuunalise kallakusega ja see takistab pinnavee äravoolu. Sellest tulenevalt ei voola mitmed väiksemad jõed (Erra, Varja, Padaoru, Pühajõgi, Mägara) klindiplatool mitte põhja suunas, vaid hoopis läänest itta või idast läände. Seetõttu kippusid klindiplatoo-äärsed maad soostuma. Liigveest vabanemiseks murti sügavad kraavid (Kaasikvälja kuivenduskraav on suudmes kuni 5 m sügavune) läbi paeplatoo astangu ääreni ja… Nii need Eesti kõrgemad joad-joastikud (Pakri, Saka, Karjaoru, Valaste, Ukuoru) ja mitmed teised sündisid.
Inimesed ei ole jugasid mitte üksnes loonud, vaid ka hävitanud. Harva on joaastanguid lõhutud paasi murdes (Joaveski), enamasti on nad vesiveskeid ja jõujaamu ehitades ilma jäetud sellest, mis ühest astangust joa teeb – veest.
Kunda hüdroelektrijaam.
Esimesed teated vesiveskitest Eestis pärinevad 1241. aastast Taani hindamisraamatust, kus kirjutatakse Jõelähtme jõel asunud vesiveskist. 1279. aastal mainitakse Tallinnas Härjapea jõel olnud vesiveskit, mis olla juba ammu Jaani seegile kuulunud. Selja jõe kaldajärsakul oleva Varangu Veskikantsi nimest võib ka välja lugeda muinaseestlaste vihjet vesiveskile. Keila joa vesiveskit mainitakse esmakordselt 1555. aastal. Narva joa vee-energiat hakkasid esimestena laialdasemalt kasutama rootslased 16. sajandil. Viite Jägala joal asunud vesiveskile leiame 1688. aasta maakaardilt. Hulganisti väikeseid hüdroelektrijaamu ehitati Põhja-Eesti klindi jugadele-joastikele 20. sajandi algul: Keila (1922), Jägala (1924), Nõmmeveski (1924), Joaveski (1924).
1955. aastal lakkas Euroopa üks võimsamaid jugasid, Narva juga, praktiliselt olemast, kui selle vool suleti ja vesi suunati Ivangorodi rajatud Narva hüdroelektrijaama turbiinidele. Päris olematuks see Narva juga veel ei teinud, sest mõnel päeval aastas avatakse tammiväravad jõesängi puhastamiseks ja siis võib Narva juga mõne hetke jälle endiste aegade ilus ja võimsuses mühada.
Põhja-Eesti klindi seitse tähelepanuväärset juga ja joastikku:
1. Narva joa jagab Kreenholmi saar kaheks – Kreenholmi ja Joala astanguks. Läänepoolne Kreenholmi astang on kuni 60 m lai ning 6,5 m kõrge, idapoolne Joala astang kuni 110 m lai ning 6,5 m kõrge. Idapoolse astangu keskelt kulgeb Eesti-Vene piir. Joaastangute lagi on mõlemal juhul tasemel u 17 m ümp ja nende jalamid u 10 m ümp. Põhiastangutest u 200 m ülesvoolu langeb jõgi u 50 meetri jooksul ligi 2 m. Narva joa vooluhulga rekord (u 1960 m3/s) pärineb 1926. aasta kevadest. Tänapäevane keskmine vooluhulk on tunduvalt väiksem (kuni 400 m3/s).
Narva juga 2005. aasta kevadel.
2. Jägala juga asub Ida-Harju klindilõigul Jägala jõel ja on Eesti pidevalt funktsioneerivatest jugadest võimsaim: kuni 60 m laiuse ja 8 m kõrguse veelangu vooluhulk on keskmiselt 12,8 m3/s (kevadise suurvee aegu kuni 200 m3/s). Juga asub pae- ja liivakivilasundi piiril ja on u 3000 aastaga endast maha jätnud 280 m pikkuse ja 10–14 m sügavuse kanjonoru. Aastatel 1688–1931 taandus juga kiirusega u 17 cm aastas.
Jägala juga.
3. Keila juga asub Keila jõel, kohal, kus see klindiplatoolt Keila-Joa klindilahte laskub. Joa kõrgus on 6 m, laius kuni 60 m ning vooluhulk keskmiselt 6,5 m3/s (maksimaalselt kuni 150 m3/s). Joaastangus paljanduvad kivimid alates Kesk-Ordoviitsiumi Kunda lademe lubjakividest (ülemised 2,5 m) kuni alaosa glaukoniitliivakivini. Juga taganeb kiirusega u 10 cm aastas.
Keila juga.
4. Valaste juga asub Ida-Viru klindilõigul Ontika mõisast 2,5 km ida pool. Umbes 30 meetri kõrgune (sõltuvalt vooluhulgast 26–32 m) juga on nii Eesti kui Baltimaade kõrgeim. Juga ei ole looduslik, vaid tekkinud kohas, kus Kaasikvälja peakraav (Valaste oja) kuni 54 m kõrgusest klindiastangust alla laskub. Esmakordselt on juga on mainitud 1852. aastal.
Valaste juga.
5. Joaveski joastik asub Lahemaa klindilõigul Loobu jõel, kus see 150 m jooksul kaheksa 0,5–1 m kõrguse paeastanguga laskub kuni 6 m. Enne puupapivabriku ja elektrijaama ehitamist (1924) oli jõel üks u 3,5 m kõrgune astang ja mitu madalamat. Ehitiste tarvis murti paasi otse joaastangust ja nii sai sellest mitu madalamat.
Joaveski joastik.
6. Nõmmeveski juga asub Lahemaa klindilõigul Valgejõe kanjonis. Juga on küll madal (1,2 m), kuid see-eest üsna veerohke (keskmine vooluhulk ligi 4 m3/s). 1924. aastal ehitati Nõmmeveski joast u 100 m ülesvoolu Valgejõele tamm ja sellest u 200 m allavoolu hüdroelektrijaam, mis põles 1964. aastal maha.
Nõmmeveski juga.
7. Ukuoru juga asus Sillamäe linna läänepiiril klindiastangusse lõikunud Ukuorus. Tema lugu on üsna omapärane. Kuni 1960. aastani mühises Ukuoru joastik Ukuorus, kuid siis hakati orgu prügi vedama ja oja ise suunati kraaviga sadakond meetrit lääne poolt klindiastangust alla. Ukuoru II juga oli isegi kaunim, kui see päris Ukuoru juga oligi. Seoses Sillamäe vabakaubandustsooni rajamisega jäi juga 2005. aastal jälle progressile jalgu. Ukuoru II-st u 500 m lääne poole murti paeplatoosse uus kraav ja vesi suunati Ukuoru III-ga klindiastangust alla. Vabakaubandustsooni laiendati ja Ukuoru III oli sunnitud loovutama oma koha u 5 m kõrgusele ja klindiastangust paarisaja meetri kaugusele jäävale Ukuoru IV-le
Ukuoru II.
Ukuoru IV.
