Sel suvel on mesilased võtnud nõuks mulle mett mitte kätte anda ja iga kord, kui ma meevõtu kavatsusega maale sõidan, on õues vaid tõeline veevõtt. Mesilasema on kaitsva šamaanina järgmise vihmapilve kohale mananud ja aina kallab. Ja siis ma käingi kurva näoga ümber taru, vihmavesi mütsinokast sirisemas ja mõtlen elu üle järele.

Aga elu on mulle kinkinud mesipuude ette endisele põllulapile tõelise elurikkuse. Istutasime Mikuga sellele põllule astelpajud, aga ümber nende kasvab kuival pinnasel nii värvikirev meerikas seltskond, et tuleb määraja kaasa võtta.

Täna hommikused lennuharjutused

Kalakotkas       Pandion haliaetus 

Olen tütre Aotähega järgmisel laupäeval Viljandi folgi õpitoas õpetamas lillemänge nii lastele kui täiskasvanutele. Mänge, mida meie vanaemad oskasid une pealt. Siis kui nutitelefonid olid olemas vaid kõige moodsamates ulmejuttudes ja kus loovat igavust peletati just igasuguste mängudega.

Kummalisel kombel hakkasid lillemängud kaduma juba enne nutitelefonide ilmumist, seda ajal, mil äkki keelati lillede korjamine. On ju tänapäevalgi terve rida inimesi, kes väidavad, et taimede murdmine on loodusele kahjulik.

Kindlasti on, aga inimesel pole võimalik elada päris nii, et kunagi ühegile taimele ei astu ega ühtegi neist ära ei söö. Ja inimesed, kes oma luksuslikes korterites elavad ja justnagu iial ühelegi lillele ega puule liiga ei tee, teevad seda ikkagi kaudselt.