Fotod Arne Ader

Kassikäpp

Harilik kassikäpp       Antennaria dioica

Õitsejaid võime kohata suvisel ajal „krõbekuivadel“ valgusküllastel kasvukohtadel: männikutes, metsateedel, lagendikel, aga niitudel harvemini.

Kasvukohtade kehvavõitu pinnasel võivad moodustuda konkurentitaimede puudumisel suured kassikäppadega kaetud alad, selleks on taimel välja arenenud vegetatiivne paljunemine nii pole seemnetega paljunemine eriti oluline.

Fotod Arne Ader

Palderjan

Harilik palderjan        Valeriana officinalis

Suvi on niikaugele jõudnud, et palderjanid on õitsele puhkenud ning põhja pool alles puhkemas. Rohuteadlased kasutavad taime juba mitu tuhat aastat, tänaseni välja.

Kas niitudel õitsev palderjan meenutab sarikalisi? Tegu on püsikuga ning madaraliste sugukonnale lähedase taimega.

Suuri ebasarikaid kaunistavad roosakad, aga teistest sarikalistest veidi erinevad lehterjad õied, mis ei moodusta sarnase pikkusega sarikaid.

Fotod Arne Ader

Imikas

Imikas       Anchusa officinalis

Veidi vanemad lugejad teavad ja on seda ka proovinud - õiekrooni putkest välja tõmmanud ning alumisest otsast magusat nektarit lutsinud. Niisiis nimi tuleb imemisest ja sarnaseid magusaeritajaid leidub meie looduses teisigi.

Kaunite ja sametiste, sügavsinist värvi õitega pikalt õitsevaid imikaid leiame nii jäätmaadelt, kui prahipaikadelt, teede äärealadelt, aga samuti looduslike niitude veertelt. Kogu Eestis täiesti tavaline taim.

Fotod Arne Ader

Põualiblikas

Põualiblikas      Aporia crataegi

Põualiblikate lennuaeg algab tavaliselt juunikuu esimeses pooles, kestes juulikuu keskpaigani. Põhjarannikul ilmusid põualiblikapaarid välja külmalaine lõppedes – pühapäeval.

Põualiblikad talvitusid röövikutena ja valmikud on tähelepandavalt suure, umbes kuuesentimeetrise tiibade siruulatusega, hõlpsalt määratavad ning sugupooled on sarnase välimikuga.