Putkeprits
Lapsepõlvest on mul silme ees üks pilt – viimane hobusekoorem heina veeremas heinaküüni poole ja meie vennaga seismas kraavipervel. Korraga võttis isa taskust terava noa ja lõikas maha ühe meile ülepea ulatuva minu käevarre jämeduse taime. “See on heinputk, sellest saab vahva pritsi,” ütles ta. Ja kiiresti lõikas ta mõlemale 30 sentimeetri pikkuse toru, mille üks ots oli umbne sõlmevahe tõttu, selle sisse tegi noa naaskliga kümmekond auku. Seejärel lõikas ta sama pika ja hästi putketorusse istuva pajukepi, vend tõi jooksujalu vanaisa kolikambrist tuustaku takku, mis sai pulga otsa mähitud. Siis oli vaja vaid vesi kraavist nagu süstlasse tõmmata ja veesõda võis alata.
Ja see viimase heinakoorma küüni veeremise aeg võis olla just juuli lõpp.