Toomingas
Kirjutas ja Kuku raadio Ilmaparandajas luges Kristel Vilbaste
Fotod Arne Ader
Toomingas ( www.loodusemees.ee )
Eesti keel on ääretult rikas keel, kõiges oma lopsakuses ja tohutus sõnadevalikus. Mõne asja kirjeldamiseks on loodud sõnu, mille erinevus ainult pisikestes nüanssides. Aga üks asi, mille jaoks ikka puudus käes, on lõhnu kirjeldavad sõnad. Võibolla on nad unustusse vajunud? Või end teiste asjade kirjeldamiseks loovutanud? Nii nagu sõna “lehkama”, mis omal ajal oli tavaline sõna ka lillelõhna kohta. Kirjutas ju Lydia Koidulagi oma kuulsa luuletuse:
Sind surmani küll tahan
ma kalliks pidada,
mu õitsev Eesti rada,
mu lehkav isamaa!
Kus nüüd tublid keeletoimetajad on sõna „lehk“ asendanud sõnaga „lõhn“ ja seda juba eelmise sajandi alguspoolel. Sõna lehk on meie jaoks tõesti vastik ja kole.