Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Hiireviu heinapallil ( www.loodusemees.ee )

Kui linnast välja sõidate, siis olete ehk märganud, kuidas kusagil posti otsas, heinapallil või suurema puu oksaharul konutab üks suuremat sorti kotka moodi tegelane. Kui ta veel õhku tõuseb, siis näeme laia sabalehvikut ja muidu pruunivõitu sulestikuga kullikontuuril tiibade all heledamaid laike.

See ei ole kotkas ega ka kanakull, vaid hiireviu. See lind on meil üks kõige tavalisem kulliline. Nii sage, et kui näete kusagil kulli või kotka moodi lindu, siis võite julgelt pakkuda, et hiirekas või hiireviu.

Tõenäoliselt tabate suuremal osal juhtudel naelapea pihta ja võidate linnutundja nimetuse.

Kirjutas ja Vikerraadio Ilmaparandajas luges Kristel Vilbaste

Kaljo Põllu. Eesti maastik II

“Maale!” hõiskab iga üle kolmekümnese hing kevadeti. Me tahame pista näpud mulda, kõpitseda üles vanaisa ehitatud taluhäärberi, rookida puhtaks põõsastevahed, lõigata õunapuud, süvendada saunataguse tiigi, tuua sinna sibelevad kalad ja võtta murutraktori asemel kanad ja lambad...

Ja nii see algabki!

Kas lisaks hõikele “Maale!” lisandub sellele ka rõõmus “Elama!” “Maale elama!” Kas loovutame mugavuselu looduserütmis võnkumisega.

Senikaua, kui me ei pea maal loomi, võime võnkuda hoopis linna ja maa vahet.

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Foto Arne Ader

Raagus mets ( www.loodusemees.ee )

Haavapuu on üks puu, mida kõige parem kallistada. Tal on hea sile, otsekui siidine, koor ja võimas okstekroon peakohal. Ja kuigi metsamehed tahavad kõik vanemad haavad maha raiuda, eriti sellised, millel mustad kabjad küljes ehk siis haavataeliku viljakehadega, sest need söövat haavapuudel südame seest, siis just sellised haavad on haavarohuks haigetele südametele, kes tahavad puudega kõnelda.

Haab on olnud püha puu läbi aegade. Ehk veidi-veidi „pahapoiss“ pühapuu, sest temast olevat tehtud Jeesuse ristipuu ja nii on loodud ohtralt kaugete maade lugusid, et just sellepärast haava lehed värisevad.