Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Eelmisel nädalavahetusel Tartu laulupeol kõnelenud läti tõlkija kõne vihmast meenutas mulle vanarahva tarkusi heinaajast. Ta kõneles, et lätlased saadavad loitsuna oma vihma Eestimaale ja eestlased jälle arvavad, et vanajumal on lätlane, kes armastab oma vihmapada kuivale heinale kummuli keerata. Kuigi, jah, Eesti loitsudes on sadu saadetud ikka Saksamaale ja vihm Venemaale. Vihma tulek või tulemata jäämine oli heinaajal nii tähtis, et see jõudis isegi õpiraamatutesse. Mu ema meenutab, et tema lapsepõlve emakeeleõpikus oli klassikaline näide, kus „ja“ ette koma käis: „suur must pilv tõusis taevasse, ja just siis läks heinalisel rehavars katki“.

Video salvestas Fleur, LK foorumist

Üha raskemaks muutub loodusega hästi sulanduvate lindude leidmine nõmmemetsas

Öösorr         Caprimulgus europaeus

Juba mitmeid päevi muutub asukohta muutvate ja loodusesse hästi sulanduvate lindude leidmine liigutatava kaamera abil keerulisemaks.

Isaslind katab päevasel ajal poegi ja tegeleb nendega. Kuhu on jäänud emaslind?

Küllalt tõenäoline, et muneb lähikonnas teist kurna. Juhul, kui kaamera operaator emaslinnu lähikonnast leiab on põhjust kaamerat edasi pidada.

Veebikaamera pilt Biker, LK foorumist

Ülekande võimaldab EENet
Sissejuhatus ja illustreeriv materjal Tiit Hunt, www.rmk.ee

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Kurekellukas ( www.loodusemees.ee )

Mäletate, umbes kuu aega tagasi rääkisin ma siinsamas ühest vahvast kellukalisest – rapuntslist. Valgete õitega kaunitarist ja jutu lõpus ütlesin, et kuigi rapuntsli nimi on meile tulnud Saksamaalt, nimetavad sakslased rapuntzliks hoopis üht teist taime. Kurekellukat.

Just sedasama taime on mu aed tänavu täis, tõin kunagi oma aeda ühe vanaaegse iirise ja peotäie kuutõverohtu. Nendega on kaasa tulnud ka sellesama kurekelluka juurejupid, kes nüüd rõõmsalt end mu aeda laiali asutanud. Neid on lillepeenras ja tagaaias, põõsaste all ja kivisillutise vahel. Tõsi, kelluka taime minu käsi rohima ei tõuse ja nii ongi ta aias vohama pääsenud. Aga need kellukelehed kingivad mulle igal aastal juuli alguses oma vartel ka ilusa pika ja lilla kellukaterea.