Kirjutas, pildistas ja Kuku raadio Ökoskoobis luges Kristel Vilbaste

Klaasisadu taevast ehmatas vist eelmisel nädalal igaüht. Ega enne seda uskuda tahtnud, kui külili maas. Armas oli vaadata ka koera, kellele ilmateenistus jäite maha sadamisest teada ei andnud ja kes hommikul suure hooga õue tormas ja siis küüntest pidurite abil teele pika pidurdusjälje jättis. Aga loomadele oli hetkega selge, millega tegu ja kuidas hiljem ettevaatlikult jalgu sättida.

Õigupoolest oligi ju tõeliselt libe vaid inimeste poolt lihvitud teedel, mujal, murupinnal ja karjamaadel oli libedust vähem, metsa alla seda kohati ei jagunudki. Kui, siis rippus puuseenel küljes pikk libe nina ja lodjapuul punasust peegeldav purikas. Aga karjamaa serva ohakad olid kristallehteis, nii kaunis, mida ükski kujur järgi teha ei oska.

Ajakiri Eesti Loodus annab teada

2018 aasta loomafotode peaauhinna pälvis Roger Erikson

2. detsembril algusega kell 16 toimub Tartus Dorpati konverentsikeskuses (Turu 2, Tasku keskus) Eesti Looduse 2019. a. fotovõistluse pidulik lõpetamine.

Võistlusele saadeti rohkem kui 1300 pilti ligi 250 autorilt. Üritusel saab näha palju kauneid loodusfotosid, esitletakse võistluse parimaid töid ning kuulutatakse välja võitjad.

Kavas on ka hariv ettekanne loodusfotograafiast ja muusikalised vahepalad. Kuna Eesti Looduse fotovõistlus toimus tänavu juba 20. korda, pakutakse õhtu lõpetuseks ka juubelitorti. Üritus on kõigile tasuta.

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Hangelind ( www.loodusemees.ee )

Kes korragi oma elus hangelindu näinud, ei unusta seda kohtumist kunagi. Need pisikesed linnud värelevad suures salgas üle lumise välja, ikka ühelt ohakavarrelt teisele. Inimesehirmus paiskub terve hingevalgusest küütlev parv tuisuiilina õhku, et taas lumele laskuda. Tegelikult ei karda see seltskond inimest, nad tulevad niivõrd kaugelt Põhjalast, et hirmu inimese ees pole saanudki tekkida. Pigem ehmatab neid teie raudruun, millel nende tantsukeerisesse satute.

Kui ma püüan nüüd hangelindu teile kirjeldada, siis jään sellega üsna jänni. Ta on pisike, isegi varblasest veidi pisem ja saledam linnuke. Tema sulgedes on musta ja ruuget ja pruuni ja kõike seda laiguti, aga põhitoon on neil hangekarva valge.

Kirjutas, pildistas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Foto Arne Ader

Pajuurvad ( www.loodusemees.ee )

Olete kindlasti märganud, et soe ja vinduv sügis on taas pajuutud välja meelitanud? Tegelikult ei ole selles midagi imelikku. Kui oma pildipanka vaatan, siis just enne jõuluaega olen neid maal alati pildistanud.

Nii nagu heal lapsel, on ka pajuurbadel palju nimesid, aga just praegu on nad ilmselgelt utud ehk valged lambautekesed. Pajuuteke on pugenud kaitsvate pungasoomuste vahelt sügisese sooja ja niiskuse tõttu välja ja seda hõbevalgete kattesoomustega ääristatud urvakest ei topi enam kuidagi sinna sisse tagasi.

Õnneks ei tee külm seesugusele karvasele urvale liiga. Alles kevadel saame teada, kas pajuutust areneb roosa emasõitega pajukiisu või saab temast uhke kollane, pikkade tolmukatega pajutibu.