Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Foto VikipeediA

Suvel on mul kombeks üks korralik suitsusauna koristus ette võtta. Sest liigne nõgi, tolm ja ämblikuvõrgud võivad ootamatust sädemest süttida. Õnneks on meil maal selline suitsusaun, mille keris on nii hästi ja õige kõrgusega ehitatud, et iial ei tule keegi nõgise tagumikuga välja ja akentki on vaja pesta vaid seesama kord aastas. Aga ülemistel palkidel on nõge üksjagu. Saun on üle saja aasta vana ja seetõttu käib palkide musta kuue all salajane elu. Pealtnäha polegi midagi näha, aga just sellesama saunakoristamise ajal näen saunas ringi lendamas “pika sabaga tegelasi”. Käguvaablasi.

Eesti Ornitoloogiaühingu ajakirja Hirundo äsja ilmunud numbris keskendutakse sel korral Eesti lindude, sealhulgas eraldi rööv- ja metsalindude arvukusele.

Põhjalikus aruandes on esitatud Eesti linnustiku uuendatud liiginimestik ning uued hinnangud linnuliikide pesitsusaegse ja kesktalvise arvukuse ja nende muutuste kohta.

Ülo Väli, Rein Nellis ja Asko Lõhmus käsitlevad oma uurimuses sagedasemate Eesti röövlindude pesitsusaegse arvukuse ja sigimisedukuse muutusi aastatel 1994–2018.

Renno Nellis ja Veljo Volke kirjeldavad ja analüüsivad oma töös Eesti Ornitoloogiaühingu haudelindude punktloenduse raames kogutud metsalindude arvukuse muutusi perioodil 1983–2018.

Ajakirja Hirundo artikleid saab lugeda veebis:

Linnuvaatleja uudis, www.linnuvaatleja.ee

Herilaseviu (Pernis apivorus) pesitseb Euroopas. Rändeks troopilisse Aafrikasse kogunevad muidu erakliku eluviisiga linnud parvedesse ning leiavad tee talvituma Maa magnetvälja, maamärkide ja tuulte abil. Kuna liuglemiseks kasutavad herilaseviud tõusvaid õhuvoolusid, otse üle mere nad lennata ei saa, mistõttu on herilaseviudele olulised Gibraltari ja Messina väinad. Mõlemad võimaldavad Vahemerd ületada selle kõige kitsamast kohast.

Herilaseviu / foto: Arne Ader (www.loodusemees.ee)

Video salvestas Fleur; LK foorumist

Öösorr           Caprimulgus europaeus

Emaslinnu alla noored enam hästi ei mahu, kui siis vihmase ilmaga vast tiibade alla. Ja sellise suuga noorlind (vaata videolt) ei pruugi peatselt vanemate „toidupakikestest“ söönuks saada, kuigi hilisõhtust alates, pilvise ilmaga juba enne ühtteist on vanalindude toitmise rütm väga tihe olnud, õhtu hakul alla viie minuti. Pole imestada, madalrõhkkond surub ka putukad „maadligi“.

Video ja illustreeriv materjal Ahto Täpsi

Karudel veel jooksuaeg peal... Alutaguse Virumaa

Karu ehk pruunkaru            Ursus arctos

Karude „pulmaaeg“ algas maikuus, aga nagu näha kestab juulikuu alguseni. Tegu on suhteliselt noorte isenditega ja pildil olev isasloom erineb Alutagusel oma liigikaaslastest lühema karvkatte poolest ehk näeb juba kaugelt teistest saledam välja (vaata all olevat videoklippi).