Fotod Arne Ader

Roohabekas

Roohabekas        Panurus biarmicus

 

Tõeliselt kaunid paigalinnud, keda vähesed kohanud ning seda põhjusega. Roohabekate ideaalmaastikuks on roostikud, seda nii merelahtedes, kui mageveekogudel. Kuna nähtavus jääb sellises ümbruses igal juhul piiratuks, kuid roostikesse rajatud laudteedel võib nädalalõpu matkaja neid kohata küll. Kui roohabekad liikumas, siis ikka seltsinguga, vahel reedavad linnud oma asukoha naksuv-tilksuvate häälitsustega.

Kirjutas Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Sel nädalal ilmus Postimehes Mikk Sarve lugu looduspimedusest, sellest, et me tänapäeval elame nii lahus loodusest, et me ei saa enam aru, mis looduses toimub. Ja sellest, et me ise ei mõistagi, kui looduspimedad me oleme.

Rasvatihased

Pildistas Peep Käspre

Vöötkakku sai pildistatud Lääne-Virumaal mõne nädala eest

Vöötkakk        Surnia ulula

Vöötkakud on meil juhuslikult pesitsenud vast ainult mõnel üksikul korral (oleme nendest ka teada andnud). Ega läbirändajate või talvituvate vöötkakkudega just sageli kokku ei trehvata ja kui, siis Pärnu-, Läänemaal, või põhjaranniku kandis.

20. jaanuarist on Eesti Loodusmuuseumis avatud näitus „Müstiline ürgmeri“, mis kutsub avastama salapärast merepõhja 600 miljoni aasta tagustest aegadest tänapäevani. Väljapaneku keskmes on tänaseks väljasurnud eriskummalised mereasukad, kelle elust, olust ja välimusest jutustavad fossiilide põhjal modelleeritud videod.

„Me oleme harjunud ütlema, et Eesti on mereriik, ja Eesti ala on meri tõesti väga palju mõjutanud,“ ütleb näituse kuraator Sander Olo. „Näitusel „Müstiline ürgmeri“ räägime meie mereriigi kaugemast ajaloost – nii sellest, kuidas Eesti ala 600 miljonit aastat tagasi lõunapoolkeral paiknes, kui ka sellest, kes elasid meie vetes siis, kui Eesti ala kattis troopiline meri,“ tutvustab väljapanekut Olo.