Uudised

Pildil sotsialiseeritud loomaaiahunt Lady koos Laura Kiirojaga Wildenburgi loomapargis Saksamaal.

Tekst: Rahvuslooma ümarlaud

Eelmisel nädalal ilmunud ketikoerte teemalise postituse tähelepanelikele lugejatele jäi silma, et me ei puudutanud teist koerte riskigruppi - lahtiselt liikuvaid koeri.

Tekst: Laura Kiiroja
Fotod: FACE / LIFE WildWolf

Tõepoolest, jahikoertel ja vabapidamisel koertel on samuti suur oht langeda hundirünnakute ohvriks. Täpselt samadel põhjustel, mis eelnevas postituses mainitud - näiteks seetõttu, et nad liiguvad huntide territooriumil ning hundi jaoks on loomulik oma territooriumi teiste koerlaste (ehk konkurentide) eest kaitsta. Tegelikult ei ole hundid vabalt ringi liikuvatele koertele sugugi ainsaks ohuallikaks. Alles 1. detsembril ilmus uudis Väike-Maarja vallas toimunud sündmusest, kus rebasejahil viibinud jahikoera ründas karu.

Viimasel ajal on meedias palju kajastatud huntide ja koerte vahelisi konflikte. Tõsi, koerte murdmised huntide poolt on tänavu sagenenud. Millele aga sugugi tähelepanu ei pöörata on tõsiasi, et sisuliselt kõik murtud koerad olid ketikoerad. Koera ketis pidamine piirkonnas, kus elab hunte, on inimesepoolne riskikäitumine. Eriti kui läheduses on juba koerte murdmisi toimunud.

Video: Siim Suitsmart
Tekst: Laura Kiiroja

Oleme teile ka varasemalt jaganud kaadreid “merehuntidest”, kes elavad n-ö üks käpp meres, teine maismaal. Tegu on Kanadas, Briti Columbia provintsi rannikualadel elutseva hallhundi alamliigiga, keda nimetatakse ka Briti Columbia hundiks või rannikuhundiks. Nende huntide menüü koosneb peamiselt mereelukatest: kalad, karploomad, vähilaadsed, vääneljalalised, meremolluskid ja mereimetajad (enamasti korjustena). 

Pildil on 6-kuused hundikutsikad - väga sarnased täiskasvanud sutele!
Tekst ja foto: Laura Kiiroja

Alles möödunud kuul kirjutasime vastulause Postimehe eksitavale artiklile sellest, kuidas looduses jäi rajakaamerasse päevasel ajal neli hunti. Nimelt väideti imelik olevat, et hundid päevasel ajal ringi liiguvad ja viidati, et nelja hundi korraga nägemine olevat tavatu. Oma vastulauses selgitasime, et mõlemad on täiesti normaalsed nähtused.

Hundiisadel on loomariigis eriline koht - nende hool järglaste eest on võrreldav vaid mõne üksiku teise liigi panusega nagu näiteks inimene või kobras. Üks võimsamaid isasid huntidemaailmas oli Yellowstone´i susi numbriga #21, kelle käitumisest karjajuhina on hundiuurija Rick McIntyre kirjutanud terve raamatu ("The Reign of Wolf 21").

Foto: Mark Miller
Tekst: Laura Kiiroja

Erinevate hundikarjade territooriumi suurus võib drastiliselt erineda. Lõunapoolsemates boreaalsetes metsades võib huntide territoorium olla pelgalt 20 ruutkilomeetrit, samas kui päris arktilistel aladel võivad võsavillemite territooriumid ulatuda lausa 2590 km² suuruseni.

Tekst ja foto: Laura Kiiroja

Üldiselt näitab huntide territooriumi kuldne reegel, et mida enam põhja poole, seda suuremaks territooriumid muutuvad - põhjuseks saakloomade arvukus. Nimelt on ökosüsteemid Arktikas oma lühikese taimekasvuperioodi tõttu üsna madala produktiivsusega ning suuri saakloomi elab seal võrdlemisi vähe. Seetõttu on huntidel vaja suuremat territooriumi, kus elaks piisavalt palju saakloomi. Lõunapoolsematel aladel on saakloomade tihedus aga kõrgem ning huntidel pole piisava toidu saamiseks nii suurt territooriumi tarvis.

Vahva video Kalle Pihelgase rajakaamerast. Tegu on tänavu suvel Eestis kaadrisse saadud hundiga. Kriimsilm on skeptiline ninna sattunud kahtlase lõhna tõttu. Veidi lähemal nuuskimisel selgub õudne tõde - tegu on rajakaamera külge jäänud inimlõhnaga!
 

Fotol neli päise päeva ajal ringi luusivat hunti Saksamaal, Wildenburgi loomapargis.
Foto autor: Diana Grandmaire

Huntide käekäik looduses sõltub eeskätt inimeste tolerantsusest. Avalikkuse tolerantsust mõjutab aga suuresti meedias kajastatav info. Tartu Postimehes 8. oktoobril ilmunud artikkel on ilmekas näide sellest, kuidas ajakirjandus võib õhutada hundivaenu ka juhtudel, mil loomade käitumine selleks põhjust ei anna. 

Tekst: Laura Kiiroja

Pildil on ca 8-kuused hundikutsikad.
Tekst ja foto: Laura Kiiroja 

Hammustuse jõudu mõõdetakse ühikutes PSI ehk pounds per square inch ehk eestikeeli naela ruuttolli kohta (näiteks inimese hammustuse jõud on 120-160 PSI). Järgnevalt toome mõned võrdlused tugevamate loomariigi esindajate hammustuste jõust, kuid ennatlikult tasub mainida, et sõltuvalt allikast on ka tulemused erinevad, kuna hammustuse jõud sõltub suuresti mõõtmismeetoditest (nt kus kohas looma suus mõõdik paiknes), looma suurusest ja vanusest ning sellest, kas loom kasutas hammustamisel oma maksimumpotentsiaali.