22. septembril oli sügisene pööripäev. Öö on nüüd kuni kevadeni päevast pikem. Õhtuhämaruses juba sedavõrd jahe, et linnakule tulnud seakarja hingeõhk aurab. Tore on näha kevadisi põrsaid kosununa ja üldse, et siinsetes metsades karjad suured ja terved. Mõnikümmend kilomeetrit eemal on pilt teine. Katk tööd tegemas ja karjad kahanevad.
Hea aialinnuvaatleja!
Enamus Aafrikasse lendavatest lindudest ja putuktoidulistest värvulistest on nüüdseks Eestist lahkunud.
Vaid suitsupääsukesi ja väike-lehelinde võib veel oktoobri esimestel päevadelgi kohata.
Praegu võib kõikjal näha-kuulda sega- ja seemnetoidulisi linde. Pihlakad on täis nelja - viite liiki rästaid, siia-sinna sebivad metsvindid ja mitmed teised seemnesõbrad. Niisamuti kostub ümberringi tihaste sädistamist.
On hääli, mis sööbivad südamesse. Nii sügavalt, et need ei unune enam kunagi.
Üheks selliseks hääleks on sügisene kurgede lahkumishüüe. Igal sügisel saab sellega justkui miskit ära võetud ja kui püüame looduses toimivat kujutada mingi ühtlaselt areneva ringina, siis sellel hetkel saame aru, et selleks korraks on midagi läbi.
Üks aasta on läbi.
Minu jaoks lõpebki aasta mitte detsembrikuus, vaid kurgede kruuksuga septembri lõpul. Kui esimesed külmad panevad taimeriigi närbuma ja koltuma, kui pisemad putukad kaovad olematusesse. Uus aasta saab alata alles novembri lõpus neis tihedalt kokkupakitud pungades, milles hakkab tiksuma uus elu, aga mis peavad veel ootama kolm pikka kuud.
Noorte huntide ulg. Hääled on alles nõrgakesed, aga hundid mis hundid.
Salvestus ja pildid: Tarmo Mikussaar
Copyright 2025 · Looduskalender
Designed by Zymphonies
Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.