Kalle Eller vastas Kristel Vilbaste küsimustele 07.05.2002. ehk viieteist aasta eest

Foto Arne Ader

Salumets

Millised tavad metsas vanasti olid? Mis metsas kevadel tehti?

Eesti metsaga on seotud mitu ajalist taset. Kui meil räägitakse praegu vanarahva kommetest, siis see oleks ligikaudu see aeg, mis lõppes enamvähem 19. sajandi lõpu kolmandikus ja kestis tükati mõnel pool ka kauem. Kui nüüd rääkida varasemast, tinglikult öeldes etnograafilisest ajast.

Miks sa selle piiri sinna sead?

Aga siis toimus murrang. Siinse maa kultuuris, väga paljudes ainevaldkondades, seda ajastut ja seda, mis toimus, on nimetatud kultuuri murdumiseks. See on siis aeg 1850-1900, selles vahemikus muutus praktiliselt kõik. Kogu meie rahva ilm muutus selle aja jooksul täiel määral. Muutus ajaloolistel põhjustel, maailma survel ja sisemiste arengute tõttu.

Lugu ja visuaal Kaido Einama, www.reisijutud.com

Jaanipäeva paiku on linnuhääli veel mets täis, kuigi juba vähem sellest ajast, kui nad siia kevadel saabusid. Kui aga sõita Noarootsi, pöörata Pürksis peaaegu tagasi mandri poole ja mööduda Lyckholmi mõisast kuni lõpeb asfalt, jõuab südasuvisesse linnuparadiisi, mis on Jaanipäeva paiku endiselt lärmakas.

Saare õpperaja parklas autost väljudes tundub, nagu käratseks roostiku taga klassiekskursioon, mitu bussitäit õpilasi. Tegelikult on see kormoranikoloonia. Esimesest linnuvaatlustornist on näha Sutlepa mere ääres salk kuivanud puid ja musti kogusid nende otsas - seal kormoranid pesitsevadki.

Keegi puhub pudelisse - see on hüüp. Teda näha pole. Valged täpid veesilmadel on luiged. Ärevama kära tõusmine tähendab, et merikotkad on kuskil liikvel.

Kirjutas Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Jaanipäev

Jaanipäevaks on suurem osa pisematest lindudest juba pesadest väljas. Juba ligi kuu on aias õuemurus hüpanud udusuletutiga rästapoegi, kelle kaitsmiseks vanemad suure raginaga kohale lendavad. Kuldnokapojad on koondunud suurtesse kärarikastesse lasteaedadesse, nende sünnipesakastidesse on elama asunud nüüd juba piiritajad, kes vahel murule kukuvad ja oma pikkade tiibadega enam lendu ei saa. Need ei ole pojad, nad tuleb lihtsalt õhku visata ja lendu aidata. Ja minu aias on vahva kivitäksimamma, kes oma ainsale pidevat näljakisa tegevale pojale päev otsa toitu kurku topib, ülejäänud pojad on vist saanud mõnele hulkuvale kassile.

Videod salvestas Fleur, LK foorumist

Kuuleme vanalinnu ja veidi aega varem pesast lahkunud kakupoja kutsuvaid häälitsusi…

Nõnda lahkus viimane noorlind

Fotod Arne Ader

Jaaniussivalgus

Jaanimardikas          Lampyris noctiluca

Sellel veidi maagilisel ööl oleme teadlikult otsinud „jaaniusse“, osad meist kindlasti ka „sõnajala õit“. Kes jaanitule seltskonnast esimesena helendava jaaniussi leidvat, sel aasta jagu õnne nautida.

Helendab ainult emasmardikas - temale pole lennuvõimet antud. Isasmardikast lennuvõimeline kosilane tuleb niisiis helendades ligi meelitada.