Kirjutas ja Kuku raadios luges Kristel Vilbaste
Kaev. Autor/allikas: ERR
Ma olen sündinud ja üles kasvanud väikelinnas. Sellises, kus igas õues oli kaev, veevärk oli olemas eelkõige “mugavustega majades”. Hoolimata kõigist ponnistustest minu lapsepõlvekodu selliseks ei saanud. Ja kuigi meil oli köögis olemas isegi kraanikauss, oli see vaid heitvete ärajuhtimiseks. Vett sellest kraanist kunagi ei voolanud, kuigi aegajalt käisid asja katsetamas spetsialistid ja trepi kõrvale kaevati isegi mingi uus kaev. Põhiliseks probleemiks oli see, et vesi oli nii pruun ja lõhnas halvasti, et see oli kasutamiseks kõlbmatu. Ma ei tea siiani, miks see nii väikeses linnas nii oli, kus veeprobleemi tegelikult olla ei oleks tohtinud. Tõsi, ka lähikonnas on mõned allikad, mis suure väävlisisaldusega.