Video salvestas Urmas Lett, www.eenet.ee

 

Merikotkas       Haliaeëtus albicilla

 

Kotkamuna on enam-vähem koduhane muna suurune, seda viimast ollakse vast ikka nähtud. Kaalult pea sada grammi.

Pildi napsas Liz, LK foorumist

Hommikuudust paistis välja üllatus​

 

Merikotkas         Haliaeëtus albicilla

 

Naistepäevamuna!

Öelge veel, et kevad pole tulekul. Enam uhkemat üllatust ei oskagi ette kujutada.

Nüüdsest jääb kotkapere rohkem nähtavamaks ka isaslind Ukule on juba muna soendamise toimingut usaldatud.

Koostasid ning pildistasid Laine ja Vello Keppart

Härmas põõsastik terviseraja ääres.

Nädala esimesel poolel oli ilm külm.

Esmaspäeva ja teisipäeva vahelisel ööl langes minimaalne õhutemperatuur -15 kraadini ja lume pinnal alla -20 kraadi. Ka järgmine öö oli enam kui 10kraadise külmaga õhus. Puud ja võrkaiad olid teisipäeva hommikul paksult härmas.

20-millimeetrine härmatis männi võrse tipus.

Sissejuhatuse koostas Renno Nellis
Ülekande võimaldavad Televõrk ja EENet

Kodukakk oli Eesti Ornitoloogiaühingu poolt valitud aasta linnuks 2009. aastal. Sellest ajast alates on jälgitud ühe Läänemaal pesitseva kodukakupaari – Klausi ja Klaara – pesitsemist. Me ei ole küll veendunud, kas enam on tegemist sama Klausi ja Klaaraga, sest välitunnuste alusel ei ole võimalik erinevate aastate linde eristada. Kodukakkude keskmine eluiga on viis aastat, kuid kõige vanem looduses elanud kakk elas kaheksateist aasta vanuseks. Varasematel aastatel on veebikaamera kodukakud pesitsemist alustanud – munenud esimese muna – kõige varem 1. märtsil (2009) ja kõige hiljem 6. aprillil (2010). Mullu, 2015. aastal munesid nad esimese muna 4. märtsil. Loodame, et meie kodukakud pesitsevad ka tänavul!

Keskkonnaamet annab teada

Fotod Arne Ader

Aulid

 

Eesti osales esimesel rahvusvaheliselt koordineeritud arktiliste veelindude lennuloendusel, nüüdseks on merelindude loenduskogemusi omav Eesti Maaülikool välitööd lõppetanud, kust selgus, et kõige rohkem leidub meil aule ja sõtkaid.

Loendus viidi läbi ka Lätis, Soomes, Rootsis, Taanis, Saksamaal ja Poolas. Veelindude inventeerimise puhul on rahvusvaheline koostöö ning koordinatsioon hädavajalik, et vältida lindude, kui väga liikuvate organismide mitmekordset loendamist.