Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Foto VikipeediA

Rohelise rahva õiteaeg hakkab otsa saama. Vaid üksikud peavad vastu külmakõditusele ja proovivad veel oma viimase seemnelaadungiga valmis saada.

On mõned taimed, eriti palju on neid ristõieliste seas, kes end ka saabuva lume tulekust segada ei lase ja pärast esimese lume sulamist end puhtaks raputavad, selja sirgu ajavad ja edasi õitsevad.

Aga oma rohelised lehed suudavad külma käes säilitada ja ka õied alles hoida vereva-iminõgese taimed. Just praegu on nad teiste lopsakamate taimede kössitõmbumisel hästi nähtavad. Üks selline uhke tupsuke kasvab mu kodu lähedal prahipaigal. Õigupoolest ei tohiks linnades enam sellist kohta nagu prahipaik ollagi, sest kõik peab olema niidetud ja korras. Aga see taim kasvab poolelioleva ehitise kivi- ja kruusahunnikul.

Rekordite rubriiki koostab Marek Vahula

Fotod Arne Ader

Väike-konnakotkas ( www.loodusemees.ee )

Rekord nr. 28. Põhjapoolseim konnakotka pesa. 

Eesti kõige põhjapoolseim väike-konnakotka pesa asub Joaveski külast mõned kilomeetrid põhja pool. 

Rekord nr. 29. Suurim salu. Neeruti punase tamme salu.

Eesti suurim punase tamme salu, umbkaudu 300 puuline asub Neeruti maastikukaitsealal. Selle istutas sinna 1918 aasta lehekuus Neeruti mõisa viimane parun.

Ülekande võimaldab EENet
Sissejuhatus ja illustreeriv materjal Tiit Hunt, www.rmk.ee

  //--> //-->

Kirjutas, pildistas ja illustreeriva materjaliga varustas Erik Abner

Paleoblogi 7. Osa: Ürgmerede floora

Kuigi mulle meeldib mõte ürgmeredes mängivast FC Florast, siis sel korral jätan selle osa su fantaasiale ja räägin iidsest floorast ehk taimestikust. Veelgi täpsemalt - vetikatest.

Ma otsustasin taimestiku teema jagada kaheks - esmalt räägin Ordoviitsiumi ajastu floorast, ja kunagi kaugemas tulevikus keskendun keerulisematele hilisemate ajastute taimedele. Sorry, silurifännid!

Keskkonnaministeeriumi ülevaade

Pildistas Jarko Jaadla

Oktoobris möödus aasta Sindi paisu lammutustööde alustamisest. Tänaseks on langenud paisu kohal elujõus kärestik, millest saavad rõõmu tunda nii kalad, kohalikud kui ka külalised.

„Aasta tagasi kogunes poollammutatud paisu juurde paarsada inimest, kellele lubasime, et aasta pärast on vaatepilt sootuks teine!“ meenutas Keskkonnaagentuuri projektijuht Külli Tammur. „Nüüd on pilt selline, nagu arvatavasti võis olla ca 200 aastat tagasi – sügiseses suurvees mäslev kärestik, mille voolus liiguvad kalad täpselt nii, nagu nad soovivad.“