Iidne Läänemere rahvaste tava

Muinastulede uuemaaegne komme sai meil alguse üle paarikümne aasta tagasi Hiiumaalt, lisandusid teiste saart lõkked. Nüüdseks edastaks tuhandete lõketega „häid soove“ juba aastaid üle kogu rannikuala.

Süütame lõkked päikeseloojangul ehk orienteeruvalt ja olenevalt ilmast kell kolmveerand üheksa.

Loe ja registreeri oma lõke: LINK

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Foto Arne Ader

Villtakjas

Takjavarred on nüüd kasvanud rinnuni, taimed ise nuppe otsani täis, mõnel kena lilla õieringki veel peas. Aga suurem osa igaveseses valmisolekus, et möödujal riidehõlmast või karvust haarata. Ja minema rännata.

Takjanupsud oma tüütuses haarata kõige liikuva järele meeldivad siiski kõigile. Keskajal oli kombeks kinkida takjaid, kui taheti kallimale märku anda, et oled valmis pealetükkivalt armastatu külge klammerduma.

Kirjutas ja pildistas Tiit Hunt, www.rmk.ee

Just nüüd, kui suvekuum on ruumi tegemas ajakohasematele varasügisestele tuuleiilidele ja vihmasagaratele, on parim aeg minna noppida neid päikesest mustjas-siniseks küpsetatud marju põllu- või matkarajaveerest 

Põldmari ehk põldmurakas (Rubus caesius) on välimuselt musta või tumesinist vaarikat meenutav hallika vahakirmega mari, mis tegelikult ei olegi mari - nii põldmarja, muraka kui ka vaarika vili on koguluuvili, kus iga koguvilja terakese sees on luu, umbes nagu kirsis või ploomis.  

Veebikaamera pilt Seira, Lk foorumist

Isaslind Ivo toob pesasse kala, mille saab omale söögiks „rõngavangis“ kotkapoeg

Kalakotkas      Pandion haliaetus

Kotkapoegade vanuseks on juba kaks ja pool kuud. Aga ülevaadet ei taha me teha sellest vaid ühe kotkapoja jalga takerdunud plastmassist rõngast.