Kustas Põldmaa raamatust "Nurmelt ja niidult": kirjastus, Valgus, 1976. lk. 74;76

Foto Arne Ader

Jaanituli Otepää linnamäel

Suvise pööripäeva ajal, kui mets, põld ja niit on kõige kaunimas ehtes ning kasvamise järgus, pühitseme oma traditsioonilist valguse- ja suvepüha, jaanipäeva, 24. juunil. Kirik tegi sellest Ristija Johannese ehk Jaani sünnipäeva ja kohati oli sel päeval surnuaiapüha.

Jaaniööl loitsid minu kodukandis jaanituled ning tares ja õues lõhnasid metsast toodud jaanikased, laulis noorus ja pidutses vainul või kiigemäel.

Kõrge varda otsas põles tõrvatünn või lõõmas lõke tuleasemel, üürgas lõõtspill, löödi tantsu, tehti ringmängu ja kiiguti.

Jaanituli on tükk meie esivanemate ajalugu, nurgakivi suvises pööripäevaaegses traditsioonis päikese kui valgusallika austamiseks, mille kaar taevatelgil hakkab siitpeale vähehaaval lühenema.

Telefonipilt Kristel Vilbaste

Pildistatud vastu pühapäeva Kütiorus.Jaaniussid hoiavad tänavu niiskematesse paikadesse

Jaanimardikas    Lampyris noctiluca

Teadupärast helenduvad ainult emased jaanimardikad - selleks et endast märku anda tagasihoidlikult pruuni värvi pehmete tiibadega, lennuvõimelisele täiskasvanud isasmardikale. Jaanimardikate sugu peab saama jätkatud.

Fotod Arne Ader ja Urmas Tartes

Triiplutikad

Triiplutikas      Graphosoma lineatum

Triiplutika kohtajal pole kahtlust kellega tegu.

Lutika pikkus küünib poolteise sentimeetrini, välimuselt lapiku ja laia kehaga ning keegi teine sellist "triibulist, Vatikani kaardiväelase mundrit" ei kanna.

Fotod Arne Ader

Harilik härghein

Harilik härghein        Melampyrum nemorosum

Üheksa õitsejaga jaanipärjale annab härghein tänavu kõikjal „kirju näo“.

Nende kasvukohti märkame metsateede veertes või puisniitudel, aga erkkollaste härgheinade massõitsemine jääb juulikuusse.

Sageli küsitakse: kas siis harilikul härgheinal pole mitte lillad õied?