Kirjutas ja Vikerraadio Ökoskoobis luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Kõik ilm on täis valget vatti, kuid praegu pole see mailõpu ehmatuslumi.

Papli- ja haavavilla lendab nii väikeste ebemete kui suurte valgete tortidena, justnagu keegi oleks oma udupehmet lambakarja tormituules püganud. Aga valge vill võib kuuluda ka võilillerahvale ja selle hulka sahistab tuul kollast männitolmu.

Kogu lendava taimse külluse sekka on ilmunud ka sumisejad. Ja nüüd on suurte sääsehordide kõrvale tekkinud ka kihulased, kes hetkega võivad sääred kihelema kraapida. Teisipäeval tuli autosse sooja ka esimene parm ja herilase-emad otsivad veel ikka pesapaika, sattudes tuppa ja terrassile. Ainsad, keda ma veel näinud ei ole, on vapsikud.

Ülekande võimaldab EENet
Sissejuhatus ja illustreeriv materjal Tiit Hunt, www.rmk.ee

  //--> //-->

Veebikaamera pilt Liz, LK foorumist

Isaslind Karl täna hommikul kolme kurepoega toitmas

Must-toonekurg               Ciconia nigra

Kõige noorema kurepoja kõrvaldamine pesast emaslinnu poolt oli tegelikult ainult aja küsimus.

Kirjutas, pildistas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Seekord räägin ma Teile loo oma lemmiklillest.

Minu esimesel visiitkaardil oli ajakirja Eesti Looduse rukkilill ja seejärel kasutasin enda tutvustamiseks maailma kõige ilusamat lille – külmamailast.

See salapäraselt mööda maad roomav lilleke ajab end siin ja seal vapralt päikese poole püsti ja naeratab päikesele vastu oma taevasiniste neljatiste õitega. Just taevasiniste. Õievärv, mida ta endas kannab, on nii lummav, et meelitab ennast vaatama. Ja kuigi teda ka „meestetruuduseks“ nimetatakse, siis mitte tema kauniduse pärast, vaid seepärast, et tema õied ruttu ja kergesti maha langevad. Aga noppida seda pisikest lille ei soovitata. Kui seda teha, siis pidi tõusma kole äike.