Kirjutas ja Kuku raadio Ökoskoobis luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Kooljakuuhall. Päidla ( www.loodusemees.ee )

Ilm häbeneb ennast, häbeneb seda, et ta ei tea, kas olla kõlekülm või sügiseselt soe. Selle häbenemise ja meelekindlusetuse peidab ilm uduloori sisse. Nii võimegi õhtuhakul end avastada haldjasinisest udust, nägemata midagi, aga kuuldes asju, millele seletust ei oska anda.

Looduse Omnibuss annab teada

Loodusfoto Aastaraamatu 2019 kaanepilt

Ootame Teid fotovõistluse Looduse Aasta Foto 2019 lõpugalale „Huntide ball“, mis toimub esmaspäeval, 25. novembril kell 18 Rahvusraamatukogu suures saalis.

Suurelt ekraanilt saab näha 600 aasta parimat loodusfotot.

Muusika pildikavadele loovad lautoduo Anna Kowalska ja Anton Birula Poolast ning ansambel FA Schola koosseisus Raho Langsepp (flöödid), Lilian Langsepp (harf) ja Janno Mäe (kellamäng).

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Foto Arne Ader

Merikotkas ( www.loodusemees.ee )

Viimase nädala jooksul on merikotkad ikka mu teele sattunud. Ikka lehvib kusagil suur ja tume kotkakontuur taevas või lendab ta lohvaki-lohvaki kusagile omi asju ajama.

Tundsin sotsiaalmeedia kaudu huvi, et kui palju on inimesed kotkaid meie taevas märganud ja tundub, et neid jagub nüüd igale poole. Veel pool sajandit tagasi oli kotkast kohata suur õnn, aga nüüd on tänu Kotkaklubi tublidele inimestele tõusnud meie merikotkaste arvukus vähemalt viiesaja linnuni. Ja on siis kotkad uudishimulikud inimeste elu jälgima või paistavad need kõrgel õhus hõljuvad linnud tõesti kaugele, siis ongi kotkaste kohtamine väga sage.

Eriti sagedaks muutub see mererandades ajal, kui Soome merikotkad tulevad külma ja nälja survel Läänemere randadesse toitu otsima.

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Foto Arne Ader

Kukerpuu (  www.loodusemees.ee )

On üks taim, mille nimi mulle kuidagi meelde ei jää. Aga just praegu jääb ta meile silma. Oma ilusate leekivpunaste marjadega, mis justnagu kõrvarõngad kõikjal linnas põõsate küljes ripuvad. Barbariss. Muidugi barbariss ehk keerulise omamaise nimega kukerpuu on ta nimi.

See väike, peamiselt Loode-Eestis ja saartel looduslikult kasvav põõsas on üks okkapundar. Ega neid ahvatlevaid punaseid marju korjata lihtne pole. Aga vanal ajal on tema marju peetud eriti väärtuslikuks äädika saamise paigaks, teda ongi nimetatud pigem äädikamarjapuuks. Oma hüüdnime barbaris on ta saanud vene keelest ladinakeelse nime järgi – kukerpuu kollased kroonlehed meenutavad konnakarpi ja just nii kõlab see araabia keeles ‘berberi’.