Video salvestas Ahto Täpsi
Teder Tetrao tetrix
Sügis käes ja tedreparved on hakanud käima koristatud põldudel, aga võimalik, et tegu ka kevadise „mängupaigaga“. Sest sügise edenedes suureneb kukkede „mängulust“ ja oktoobrikuul ongi nimetatud lust kõige suurem ning ornitoloogid põhjendavad seda valguspäeva sarnasusega varakevadel.
Tedrekuked kannavad septembrikuust alates silmatorkavat musta hundsulestikku, milles uhkeldatakse tuleva aasta juunikuuni.
Tuhkrud elavad kõiksugustes õõnsustes, teiste loomade urgudes või lihtsalt varjes: puujuurte all, oksahunnikutes, puuõõnsustes, kivihunnikute vahel. Sobivate õõnsuste puudumisel võib tuhkur ise kuivadesse nõlvadesse maa-aluse uru kaevata, eelistades sealjuures veekogu lähedust. Talvine jäljeraamat on paljastanud mulle, et jõgede ääres kohatud tuhkrud kasutavad elupaigana vanu koprakuhilaid ning kobraste poolt jõekaldasse uuristatud urge.
Metstuhkur on laiemalt levinud Eesti mandriosas ja tema eelistatud elupaigaks on metsade, kultuurmaastike ja mitmesuguste biotoopide servaalad. Ta eelistab väiksemate veekogude jõgede, ojade, kraavide ja tiikide lähedust. Just nendes paigus kopraradadel liikudes on minul tulnud ette kohtumisi tuhkuriga.
Meie peres on üks “tüütustaim”, mida alati lapsele näitan, kui kusagil kohtan. See on harilik näär. Kui püüan jalutades, teda nähes, jälle temast rääkima hakata, siis kostab kiiresti “Jah, ma tean! Jah, ma tean!”
Aga ma räägin siis teile. Näär on selline pisike sarikõieline. Väga, väga kidur putk. Lehed meenutavad natuke pihlakalehti, kuigi lehekesed on veidi rohkem nagu täissöönud, palju ümaramad. Taime alumises osas on nende lehtede suurem kodarik, aga ülevalt on ta täiesti lehitu. Seal üleval on maikuus ilus pisike, valgete õite sarikas. Ja just õitsemise ajal me teda märkame.
Muul ajal on taime leidmine päris keeruline, kuigi just praegu on õige aeg tema juuri ravimtaimena varuda.
Video salvestas Ahto Täpsi
Seitsetäpp lepatriinu Coccinella septempunctata
Ilusate sügisilmadega võime värvunud sügislehtedel märgata oma toimetamistega tegelevat seitsetäpp lepatriinut.
Arvata on, et inimeste seas kõige tuntuma putukaga ja mitte ainult meil vaid tegelikult kogu Euroopas on lepatriinud armastatud ja hoitud ning neile liiga tegemine toovat tegijale „halba õnne“ – eelnimetatu on igivana tõdemus.
Rekord nr. 22. Pikimad oosid.
Eesti pikimad oosid leiab Neeruti-Porkuni oosistikust. Kokku ligikaudu 14 kilomeetrit. Algavad nad siis Neeruti maastikukaitseala põhjaosast, Sõmeru-Pärnu maanteelt ja lõppevad Porkuni maastikukaitsealal, Porkuni lähistel. Tegu on pikimate Eesti oosidega.
Kaljukotka poeg pesal ( www.loodusemees.ee )
Rekord nr. 23. Vanim kotkapesa on ca 75 aastat puus püsinud Sirtsi soo kaljukotka pesa.
Rikasta Looduskalendrit oma vaatlustega - saada tähelepanekud ümbritseva looduse kohta e-postiga gs@ilm.ee. Vaatluse kirjeldusele lisa võimalusel pilt või video.
Prof. Dr. J. G. Granö „Eesti maastikulised üksused"
Kristel Vilbaste "Allikalood"
Arne Ader jt. autorid "Alam-Pedja lood"
Rainar Kurbel jt. "Käoraamat"
Kristel Vilbaste "Nädala ilmalood"
Laine ja Vello Kepparti Ilmaarhiiv (kuni 2016)
Kaido Haagen "Kaanest kaaneni"
Margus Otsa "Linnuvaatleja päevik"
Vello Keppart, Veljo Runnel "Metsalindude laul"
Copyright 2025 · Looduskalender
Designed by Zymphonies
Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.
Teated
Täna Loodusemees.ee fotodel läbi aastate
Videod
Toimetab Marek Vahula
Rahvusloom hunt
Aasta loom põder
Minu mets
