Veebikaamera pildid Tatjana, LK foorumist

Kella üheteistkümne aegu oli teine kotkatibu koorumas

Väike-konnakotkas        Aquila pomarina  

Emaslind Maia munes suurte vaheaegadega pesasse kaks muna 2. ja 7. mail. Esimene kotkapoeg koorus 11.juunil. Teine kotkapoeg koorus täna, kuigi esiku koorumise järgi emaslind otseselt muna ei haudunud, vaid lihtsalt kattis koorunut muna kõrval.

Millega vaatajad peavad arvestama: sarnaselt suur-konnakotkastele on ka väike-konnakotkaste elukorraldus nii seatud, et pesakonnas lennuvõimestub ainult üks poeg.

Kirjutas ja Kuku „Ilmaparandajas luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Harilik maarjalepp ( www.loodusemees.ee )

Juuni alguses õpetasin Võrumaal huvilistele taimi tundma kõigi meeltega, tundma lõhna, välimuse ja maitse järgi ära iseendale sobivaid taimi.

Kõige suuremaks üllatuseks oli minu jaoks see, et kui esmaseks taimeretkeks olin plaaninud tund aega, siis pärast sellelt naasmist märkasin, et kulunud oli kolm ja pool tundi!

Olin enda jaoks meie kaheksa-hektarilisel talumaastikul valmis mõelnud taimed, mida kaaslastele näitan. Maarjaheina, maarjaleppa, sealõuarohtu, veiste südamerohtu, varemerohtu… Läks aga nii, et veel vegetatiivses faasis loodus pakkus mõistatamist üsna tuntud taimede osas, eelkõige on meile ju tuttav taimede õite nägu. Ja palju oli parasjagu sirgumas neid taimi, mis mu kaaslasi kõnetasid.

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Kas teiega on ka nii, et mõned sõnapaarid teile iial selgeks ei saa ja mõni neist enda mõttemaailmas nii tobedalt loodud, et aina imestad. Ehk on see nende inimeste probleem, kes ei tee vahet vasakul ja paremal poolel ja mina olen üks neist. Aga hull on, et see segiajamine on kandunud ka taimetundmise ilma. Ma pean päris pikalt mõtlema kumba puuga on näiteks tegemist, kas saare või jalakaga, kuigi ma tunnen neid mõlemaid pungast juurejupini, aga nimega on nii nagu parema ja vasakuga.

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Foto Vikipeedia

Tähkjas-rapuntsel          Phyteuma spicatum

Poolteist nädalat tagasi tabas mind taimede õpituba läbi viies tõeline üllatus. Kuna ma olen meie Ilmamäe talu läbi käies üsna igale lapikesele kaheksast hektarist juba astunud, siis arvasin end tundvat iga taime, iga põõsa taga. Aga Tõivapera soo servas, kus seitse aastat tagasi võsatalgud tegime, kikitas üle naatide kolm uhket, veel puhkemata rapuntslinutti.