Kirjutas ja pildistas Kristel Vilbaste

Nädalavahetusel puhkesid õitsele Tartumaal Vara vallas Sookalduse külas looduslikud kollased nartsissid, see on praegu umbes poole hektarisuurune ala, kus nartsissid inimmõjuta kasvavad ja levivad. Praegu on kogu õitsemisala täis nartsissilõhna.

1880ndatel tõi Sookalduse külas paikneva Singi talu peremees Peep Sibul Saare mõisast kollase nartsissi. Võimalik, et ta sai selle mõisapreililt armastuse märgiks ja istutas selle aeda.

Nartsiss kohanes oma elupaigaga niivõrd hästi, et kasvas edasi isegi siis, kui talu uus elumaja teise paika ehitati ja vana aeda enam ei hooldatud.

Teada annab Margus Ots, www.linnuvaatleja.ee

Teadusetegemise eesmärk ei tohi olla omaette nokitsemine. Teadus on põnev ning annab muuhulgas vastused küsimusele miks uuritakse ja tegeletakse just sellega, millega tegeletakse, ja miks sellest tulenev teadmine oluline on. Teadus peaks kõnetama igaüht, kuna küsimused, miks minu ümber asjad on nii nagu nad on, ei sisalda „parim enne“ märget.

Ornitoloogia teadusena ei ole enam ammu vaid binokliga lindude jälgimine. Tänapäeval kasutakse lindude uurimisel ning nendega seotud küsimustele vastuse leidmiseks „tööriistu“, mis on loodud teaduslaborites või inseneride töölaudadel ning uute meetodite rakendamisel on samm-sammult paranenud teadmised nii linnuliikide ökoloogia, looduskaitse kui ka keskkonna seisundi kohta.

Video salvestas Ahto Täpsi

Foto Arne Ader

kasvanud kuuse otsa ja video sellest, kuidas ta sellega rahul polnud ning kuidas jalga lasi

Metsnugis        Martes martes

Fotod Arne Ader

Harilik katkujuur

Harilik katkujuur            Petasites hybridus

Paiselehega, mida kõik tunnevad õitseb samaaegselt silmahakkav, aga suht harvaesinev harilik katkujuur.

Kus me looduses taime võime leida? Katkujuur eelistab toitaineterikast, savikat ja niisket kasvukohta: seega veekogude kaldaalad samuti kraavi- või tiigiperved, aga taim on jõudnud ka mererannikule. Kus veel: näiteks vanade parkide niiskemates osades.

Looduse Omnibuss annab teada

Jarek Jõepera. Kodumaine Amazonas.

Võidutöö autor Jarek Jõepera kirjeldus, konkursile esitatud ja Aasta Loodusfotograafi tiitli toonud pildi saamislugu: „Ainuke suurveest puutumata jäänud koht Tõramaa puisniidul oli vaatetorni jalamil. Varahommikul telgist väljudes oli õhtune peegelsile veeväli mattunud paksu piimjasse uttu. Sõber Helgoriga kanuus mööda veevälja sõites ilmusid ja kadusid puud ning vee alt paistvate heinapallide mütsid. Ja vaikus, kus kuuled ükshaaval kõiki veetilku kukkumas veest võetud mõlalt ning kolm korda enne mõtled, kui uuesti hoogu tõmbad! Nautinud paar tundi seda lumma, leidsime koha, kus sai maha minna ning statiiv mulksudes vett täis lasta. Udu oli hakanud liikuma, puud olid korraks udupehmed, et järgmisel hetkel muutuda jälle klaariks“.