Kirjutas Bert Rähni ja pildistas Triin Ivandi www.360.ee

„Karukaka“ jõhvikatega

Praeguseks on meie pruunkarude talvise rasvakihi kogumine lõpukorral. Novembris jäävad Eesti karud talveunne. Paar nädalat enne seda karude liikuvus ja toitumine väheneb. Organism vajab pikaks talveuinakuks ettevalmistamist, seejuures sooled tühjendamist.

„Karukaka“ pohladega

Fotod Arne Ader

Siisikesepaar

Siisike      Carduelis spinus

Siisikeste salgad rändavad ja lennupildi järgi tunneb nad ära ka eemalt – lend kulgeb laineliselt ehk kõigub tõuklikult üles ning alla.

Isaslinnud reeglina teadagi värvikamad, isegi vastu talve: pealagi ja lõuaalune on mustad, selg rohekas, kitsaste tumedate triipudega. Põsed, rinnaesine ja päranipuala kollakasrohelised.

Emaslinnu pealagi, lõuaalune ja selg halli sulestikuga, mida katavad mustjad vöödid.

Kuva Pille Porila

Aegna saare suurte rahnude kivikülvis oleval ühel rahnudest on peal väike ümarlohk, arvatavalt inimkäte töö. Tegemist on kogu Põhja-Eesti rannikuala kohta erandliku lohuga kultusekiviga, mille austamine võis alata nooremal rauaajal (9-13 sajand)

Hiite kuvavõistluse lõpuni on jäänud 3 päeva.Fotosid saab võistlusele saata KUNI 31.10. lõpuni.

Kuvavõistlusele on oodatud ülesvõtted Eesti ja muu maailma hiitest ja teistest ajaloolistest looduslikest pühapaikadest. Saata võib ka vanemaid, sh skaneeritud fotosid.

Kirjutas ja pildistas Aare Lindt, www.loodusmuuseum.ee

Vahtratutlase emasliblikas

Vahtratutlane        Ptilophora plumigera

Pool sajandit tagasi esines vahtratutlast vaid Lääne-Eestis ja sealgi oli ta haruldane. Nüüdseks on liblikaid kohatud peaaegu kõikjal, kus kasvab vahtraid.

Vahtratutlane koorub nukust tavaliselt peale esimesi öökülmi ja seepärast jääb tema lennuaeg oktoobrisse ja isegi novembrisse, sõltuvalt aastast. Üksikutel soojematel sügisöödel võib neid hulgakesi kohata ümber tehisvalguse ja just sellised ongi praegused ilmad.