Pildistas ja kirjutas Urmas Tartes

Kaks isast lapsuliblikat ajavad taga ühte emast

Lapsuliblikas        Gonepteryx rhamni

Kevadel võime kohata lendamas nii kollaseid, kui valgeid liblikaid. Vaatamata pealtnäha suurele värvierinevusele on tegemist ühe ja sama liigiga – lapsuliblikas.

Värvuse vahe tuleb liblika soost – isased lapsuliblikad on tumekollased, kuulutades päikesepaistelist ning sooja suve.

Foto Vello Keppart

Harilik karikseen

Harilik karikseen        Sarcoscypha austriaca

Kasvama hakkasid karikseened juba hilissügisel, aga nähtavaks muutuvad rohkem aprilli ja maikuus. Mandril leidub neid pea kõikjal. Varakevadiselt värvitus võsastikus torkab ju pisemgi värvilaik silma. Karikseened kasvavad maapinnal juba kõdunevatel lepa- ja sarapuuokstel.

Fotod Arne Ader ja Vello Keppart

Näsiniin

Harilik näsiniin         Daphne mezereum

Enne puude lehtimist õitseb segametsade alusrindes väheharunenud ning madal põõsas, vahel mõni üksik oks. Alusmetsa elanik peab võitlema valguse eest ning õitsemisega tuleb kiirustada.

Taim eelistab lubjarikast kasvukohta, samuti kergelt soostunuid, aga viljakaid muldi - näiteks  sarapuude aluses, päikesepoolsemas kasvukohas. Näsiniin on levinud üle Eesti, kuid massiliselt ei kohta taime kusagil.

Foto Arne Ader

Saatre voor. Türi voorestik

Eestimaa Looduse Fond (ELF), Eesti Ornitoloogiaühing (EOÜ) ja Pärandkoosluste Kaitse Ühing (PKÜ)  seisavad koos kahesaja Euroopa organisatsiooniga selle eest, et suure negatiivse keskkonnamõjuga ELi ühine põllumajanduspoliitika oleks tulevikus jätkusuutlikum.