Kirjutas Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Õhtutaevas sookurgedega. Haeska

On hääli, mis sööbivad südamesse. Nii sügavalt, et need ei unune enam kunagi.

Üheks selliseks hääleks on sügisene kurgede lahkumishüüe. Igal sügisel saab sellega justkui miskit ära võetud ja kui püüame looduses toimivat kujutada mingi ühtlaselt areneva ringina, siis sellel hetkel saame aru, et selleks korraks on midagi läbi.

Üks aasta on läbi.

Minu jaoks lõpebki aasta mitte detsembrikuus, vaid kurgede kruuksuga septembri lõpul. Kui esimesed külmad panevad taimeriigi närbuma ja koltuma, kui pisemad putukad kaovad olematusesse. Uus aasta saab alata alles novembri lõpus neis tihedalt kokkupakitud pungades, milles hakkab tiksuma uus elu, aga mis peavad veel ootama kolm pikka kuud.

Rasvatihase aasta teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli linnuökoloogia teadur Marko Mägi

Sügise edenedes muutuvad ööd pikemaks ning linnades lülitub tänavalgustus tööle üha varem. See kumab sisse paljudest akendest, häirides lisaks teleritele ja nutiseadmetele õhtust uinumist. Aknakatete abil saame meie oma magamistoad teha pimedamaks, kuid mida peavad tegema linnud, kel pole võimalust ööseks pesaõõnsuse ava kardinaga sulgeda ning kelle und asulate tänavavalgustus segab?

Pildistas Aivo Tamm

Kabli linnujaam

Septembris ja oktoobris rändab Eestist läbi arvukalt põhja- ja idapool pesitsevaid rasvatihaseid. Erinevalt näiteks põhjatihasest rasvatihane endale talvevarusid ei kogu, vaid veedab talveperioodid soojematel aladel. Talveks lahkub lõuna- ja läänepoole (näiteks Poola, Saksamaa või Prantsusmaani) ka osa meie peamiselt noori rasvatihaseid. Sealjuures on lahkujate hulgas rohkem metsatihaseid, sest loodusmaastikel elades on karmil talvel raske toitu leida. Osa metsatihastest kolib talveks linna, kõik sinna aga ei mahu. Asulates pesitsevad rasvatihased on aga lisatoitmise tõttu paiksemad.